Näib, et teie veebilehitseja on aegunud. Palun kasutage kaasaegset veebilehitsejat.
1970ndate lõpuaastal maalitud teosel on näha Olev Subbi liikumist suurema abstraktsuse poole. Tema antud kümnendi loomingut iseloomustas motiivi tasandil sage naasmine minevikku, kasutades selleks erinevaid mäluobjekte. Antud juhul näeme pumbakaevu ning vanamoodsat autot, mis kumbki ei kuulunud 1970ndate argipäeva. Mäluobjektidel oli Subbi jaoks nii sentimentaalne kui poliitiline mõõde. Ühelt poolt naasis ta nõnda lapsepõlve 1930ndatel, mil ta veetis idüllilised suved Puhja lähedal suurtalus ja mis lõppesid dramaatiliselt 1940ndate alguses, kui talu hävitati ning mitmed Subbi pereliikmed arreteeriti, tapeti või nad põgenesid. Teiselt poolt oli Eesti Vabariigi aegsete esemete maalimine nõukogude ajal ka poliitiline samm, mis Subbi puhul omandas programmilise mõõtme, kuna sääraseid esemeid maalis ta pidevalt.
Samuti näeme antud maalil suuremat abstraheerimist kui varem. Vormid kaotavad oma konkreetsuse ja asenduvad värvilaikudega, mis subbilikult kihiliselt sulanduvad. Filigraanse värvikäsitlejana töötab Subbi iga ruutsentimeetri kallal, nõnda et väiksemad tsoonid on vaadeldavad ka omaette maalidena.
Subbi kasutab siin ka kompositsiooniprintsiipi, mida ta rakendas ka mõnedel teistel maalidel. Teose parempoolne osa on edasi antud pigem külmade toonidega, vasakpoolne aga soojadega. Maali keskel jookseb tajutav vertikaalne piirjoon nende kahe välja vahel, lahutades ja liites erineva emotsionaalse laetusega piirkonnad.
Maal kingiti omal ajal Eesti Kunstnike Liidu esimehele Ilmar Tornile.