Näib, et teie veebilehitseja on aegunud. Palun kasutage kaasaegset veebilehitsejat.
Teise maailmasõja ajal pöördus terve rida Eesti kunstnikke argise maaelu poetiseerimise ja mütologiseerimise juurde. Äärmiselt dramaatilisel ajajärgul kinnitati nõnda enda ja vaataja ankur selle külge, mis näis kohe kildudeks purunevat. Võerahansu on töötanud endale juba tuttavaks saanud paigas: Saaremaal Sõrve poolsaare lääneservas Jämaja külas.
Inimesed on keset oma traditsioonilist elukeskkonda ning teevad samu töid, mida on tehtud juba aastasadu. Kuigi rahvarõivaste kandmine ei olnud 1940ndateks enam tavapärane komme, on Võerahansu riietanud esiplaanil oleva naisterahva seekord rahvariietesse. Eesmärgiks pole olnud etnograafiline täpsus ja detailirohkus (Jämaja naistel olid näiteks ka põlled, särgid olid kõrge kraega, paremal puusal kanti spetsiaalset nn lahttaskut jne), vaid soov tuua pildi pinnale veel üks märk, mis viitaks traditsioonilisele elulaadile. Niivõrd mitmete märkide koondamine pildipinnale on Võerahansu poolt Eesti kunstile tüüpiline poeetiline vastupanuakt: romantilise kujutluse loomine kõige endise jätkumisest hetkel, mil see osutub võimatuks.