Ootamatult jõulise poliitilise sõnumiga maal, kus Johannes Võerahansu on kujutanud 1943. aastal rannal põgenemiseks mõeldud paate ootavaid inimesi. Nende kohal kummub sünkmust taevas ning ühtegi valguskiirt ei ole näha ka tumedal merel, mille poole inimesed vaikides vaatavad. Säärane lootusetus ja väljapääsu puudumine on sügavalt traagiline ning Võerahansu ei hakka pakkuma petlikku lohutust, vaid kujutab ajastu süngust otsekoheselt.
Inimesed on siin oodanud ilmselt juba pikemat aega. Mõned neist istuvad ja vaatavad rahulikult pimedusse, teised seisavad rühmiti. Erilist suhtlemist ei ole aimata. Figuurid on edasi antud kiirelt ja stiihiliselt, nagu oleks Võerahansu olnud stseeni osaline ja proovinud kujutada vahetut muljet.