Näib, et teie veebilehitseja on aegunud. Palun kasutage kaasaegset veebilehitsejat.
Väga võimalik, et Johannes Võerahansu on kõige enam ennast portreteerinud kunstnik Eesti kunstiajaloos. Ainuüksi riiklikes kollektsioonides on 14 Võerahansu autoportreed, kuid erakogudes veel hulgaliselt. Need on reeglina üpris klassikaliselt lahendatud, mängulisust ja erinevaid rollifantaasiaid Võerahansu ei luba. Tema nägu ei grimassita, žeste ei tehta. Siin-seal toob Võerahansu sisse küll ootamatuid detaile: näiteks paneb pähe punase räti, selga punase rannamantli või avab suu. Ennekõike torkab silma just tema peakatete vaheldumine: ta maalib ennast mh kaabu või baretiga, antud juhul aga veidi humoorika talvemütsiga. Ka piipu on Võerahansu aksessuaarina teistelgi autoportreedel kasutanud.
Kust säärane enesejäädvustuste huvi, on raske öelda. Võerahansu jaoks ei näi olevat autoportree žanriks, kus läbi mängida näiteks iseenda erinevaid psühholoogilisi seisundeid. Ta on rahulik, vaatab otse vaatajale silma, temast õhkub muutumatust, isegi kui ta maalib ennast läbi aja. Samas pöörab Võerahansu piisavalt palju tähelepanu pintslikirjale ja värvikäsitlusele. See on antud maalil hoogne ja improvisatsiooniline: akadeemilise täpsuse asemel otsib Võerahansu pigem meeleolu ja katsetab erinevate toonide kokkukuulumist.