Natüürmort

Lepo Mikko „Natüürmort“ mängib huvitavate ruumiliste efektidega. Esmalt torkab muidugi silma pilt-pildis meetod, kus maali pinnale on maalitud teinegi maal. Lillekimbu taga olev maalinurk on tsitaat ühest Lepo Mikko toonasest maalist − sellele viitab ka Mikko otsus signeerida oma „Natüürmort“ kummalisse kohta ülaserva, kuid see koht on tähenduslikult laetud, sest signeerib korraga nii „Natüürmordi“ kui ka seinal rippuva maali. Seeläbi tekib huvitav süžeeline segadus, kus näeme ühe maali pinnal lisaks natüürmordile ka figuraalkompositsiooni − lisaks lillede buketile on siin ka inimeste kimp. Ruumiliselt huvitav on ka Mikko otsus maalida natüürmort mitte tasapinnalisena, vaid rõhutades vaaside ja kandikute plastilisust, nende ümarust ja vormi. Tumedad esemete heidetud varjud ning lauaservale asetatud värvikraapsudega rätikuke annavad maalile juurde veelgi ruumilist sügavust, mistõttu mõjub vaasis olev lillekimp mitte plakatlikult, vaid palju mitmekihilisemana. Näeme õitesse maalitud värvide ilmumist ja kadumist, tumedamad oksad on asetatud foonile ja eredamad toodud esiplaanile, õied sirutuvad eri suundadesse ja võib jääda mulje, nagu oleks kunstnik jätnud kimbu meelega natuke hooletult lõpuni sättimata, et näidata meile mitte ainult hoolikalt läbiõmmeldud koloriidibuketti, vaid ka teatavat elegantset lohakust, ratsionaalse kontrolli kõrval ka spontaanset juhuslikkust.