Paul Burmani loomingu kontekstis kahtlemata suuremõõtmeline teos võtab taas luubi alla aktide ning hobuste müütilise motiivistiku. Burmani kirg loomade kujutamise vastu on hästi teada, temalt telliti nooruses isegi eraldi pildiraamat lastele koduloomadest. Ühtlasi loetakse teda ka Eesti üheks kõige silmatorkavamaks impressionistiks. „Kui keegi meie kunstnikkudest sõna otsekoheses mõttes impressionist on, siis kahtlemata Paul Burmann: kui impressionismuses neid silmapilkliste muljendite, mis inimesest üle libisevad, edasiandmist nähakse,“ kirjutati juba 1910ndatel temast ühes kataloogis. „Neid muljendeid mõistab see kunstnik omapäraliselt näha ja edasi anda. Kunstniku meeleolud, kuigi neid impessionismusele omane uduloor ümbritseb, pääsevad jõurikkalt mõjule; töödes valitseb isesugune õrn kergus, millel Prantsuse kunstnikkude, osalt Toulouse-Lautrec’i ja Degas’i tsirkuselise õhulikkusega sugulust on, puudub ainult esimese häbenemata teravus ja viimase solidlus.“
Käesoleval maalil annab üldise tooni alusmaterjali papi kumamine, mille Burman on katnud õhukese guašikihiga. Tema pintsel on libisenud improvisatsiooniliselt, moodustades siin-seal värvilisi abstraktseid pesakesi (vt nt alumine parem nurk). Burmanit pole huvitanud realistlik tõetruudus, valged värvilaigud võivad katta nii inimese keha kui ka loodust, taevas ja maastik on võtnud ühesuguse pruunika tooni, kivid on värvilised ja puudesalud mustavad.