Naise portree

Konrad Mägi on Eesti kunstiajalukku läinud ennekõike oma maastikumaalidega. Ometi moodustavad tema loomingust märkimisväärse osa portreed, mida ta lõi kogu oma kunstnikukarjääri jooksul. On oletatud, et Mägi kaldumine portreekunsti poole ei olnud tingitud niivõrd kunstniku sisemisest tungist, kuivõrd töö tasuvusest, kuna portreede tellijad olid reeglina küllaltki jõukad.

Samas ei näe me Mägi portreedel mitte niivõrd konkreetset inimest, kuivõrd kunstniku iluideaali – tema portreed on suhteliselt sarnaseks maalitud: foon on tagasihoidlik ja tõstab esile kujutatavat, näo või täisfiguuri asemel eelistab Mägi kolmveerandfiguuri, riided ja muu modelli ümbritsev on tugevalt stiliseeritud ning see läheneb dekoratiivsusele. Eriliselt rõhutab Mägi nägu, mis annab ka modellile tugeva meelelise varjundi. 1916. aastal kirjutab Mägi loomingu üks paremaid asjatundjaid Hanno Kompus: „Sootu iselaadilise ilma avab meil Mägi omis portreedes, laseb meid aimata tundmatuid, salajaid jõudusid, mis inimese hinge hämarustes algusest saadik tegutsevad, hirmutades ja kuritegudele ahvatelles, sundides ja valitsedes kui orjaperemees, ja ommeti ka ekstaase kinkides, mille kõrval „terve mõistuse“ „mõistlikud“ lõbud on nagu igavuse haigutus."

Tema pilk on ära keeratud. Ta ei vaata meid, me ei huvita teda. Peened heledad konradmägilikud sõrmed, nii ebapraktilised töö tegemiseks, on tõstetud kasukahõlmade juurde. Hõlmad on uhked ja nooblid, nagu ka kübar ning ilmselt nagu ka kasukahõlmade vahelt paistev kleit. Mägile meeldisid võõrapärased ja eksootilised inimtüübid samavõrd kui luksuslikud riided, ehted ja aksessuaarid. Võib-olla oli selles janu värvi järele, võib-olla igatsust näha oma maalidel esemeid, millel puuduks praktiline väärtus, olles mõeldud vaid meie ilujanu rahuldama. Modelli isik ei ole täpselt teada. On viidatud, et tegemist võis olla jõuka Tartu raamatukaupmehe ja kirjastaja abikaasaga või ka hoopiski mõne Mägi ulatuslikust tutvusringkonnast pärit inimesega. Selles kahvatu naha, ärapööratud pilgu ja mõistatusliku ilmega naisterahvas on ka midagi madonnalikku, mida rõhutab veelgi Mägi otsus suunata tema peale tundmatust allikast pärit valgus. Kui kogu maal on peaaegu täielikult summutatud ning harjumatult tumedate värvide meelevallas, siis pildi emotsionaalse südamiku − modelli näo − on Mägi kallanud üle valgusega, mis näib tulevat samavõrd nii väljast- kui seestpoolt modelli. Eluaegne poissmees Mägi ei maalinud naisterahvaid erootiliselt, seksuaalsuse, aga ka psühholoogia asemel huvitub ta pigem nende Teisesusest: millestki, mida Mägi meesterahvana väitis end mitte kunagi lõplikult mõistvat.