Naine elutoas

Karl Pärsimägi Naine elutoas 1920.-1930. aastad õli, papp 42,7 x 52,2 cm

Maalikunst on alati valik. Valik on muidugi juba see, kui hakatakse maalima, ent pärast seda ürgotsust tuleb teha veel terve rida valikuid: mida maalida, kuidas, mis nurga all, kas üldse nurga all, mis koloriidiga, mis kontseptsiooniga − ja nii edasi. Nii võikski maale lugeda kui valikute kuhjumisi ning jälgida jäljerida, mida erinevad valikud on endast jätnud. Teiselt poolt võiks maali vaadata ka kui loobumiste kroonikat. Kunstnik loobub järjest sellest, mis ei ole oluline. Eriti näib see kehtivat maali „Naine elutoas“ kohta. Karl Pärsimägi on esmalt loobunud tervest reast detailidest, mis teevad reaalsusest reaalsuse: ta on pintsliga olnud kiire ja üldistav, igasugustest mööbliesemete, nõude või riiete nüanssidest on loobudes üle libisetud. Sama on juhtunud varjude, värvi ja valgusega: Pärsimägi on loobunud varjudest seal, kus nad võiksid olla, lisades neid vahel sinna, kus nende olemasolu on üllatav. Värvide puhul on kunstnik samamoodi teinud terve rea loobumisotsuseid, hüljates päriselu koloriidikülluse ning keskendudes puhastele värvipindadele. See ei tähenda, et maali pinnal ootaks meid värviaskees, küll aga jätab see alles võimaluse, et kunstnik on oma lähenemise lätteks valinud järjepideva loobumise − selle nimel, et kõrvalist kõrvale jättes oleks võimalik lõpuks jõuda tuumani.