Männid mererannal

Ants Laikmaa Männid mererannal 1916 pastell, paber 51,2 × 67 cm

Kuigi maal ei ole hiiglaslik, on see üks teadaolevalt suurimaid Laikmaa teoseid. Seda tähelepanuväärsem, et kunstnik on valinud motiiviks napi kodumaa vaate − vaid mõned aastad varem Capri saarel elades ja töötades kujutas kunstnik arvukalt lopsakat, dramaatilist ning ülevat lõunamaa loodust. Samas võib näha rida sarnasusi Capri vaadetega: põhjaranniku mändide ja Capri piiniate tüved erinevad vaid nüansi võrra, maastikku defineerib samasugune kumerjas kontuur ning valitseb romantiline atmosfäär sillerdava vee ja päikeseloojanguga. Säärane romantika ei olnud Laikmaale sugugi võõras: tema jaoks tähendas maastiku kujutamine sageli ka sinna teatud tunnete projitseerimist ning päikeseloojang, mis näiteks Konrad Mägi või Edvard Munchi maalidel omandas apokalüptilise tähenduse, on Laikmaal väga selgelt mõeldud selleks, et romantiseerida vaadet ning panna vaataja heldima.

Võimalik et antud tundetooni põhjuseid tasub otsida ka Laikmaa biograafiast. Enne „Männid mererannal“ loomist oli ta elanud aastaid välismaal. Lahkuma sundisid teda 1905. aasta revolutsiooni järelmõjud, mis ajas mitmed kultuuriinimesed poliitilisse pagulusse. Sellele järgnesid rännuaastad mööda Euroopat ning alles mõned aastad enne käesoleva teose maalimist oli Laikmaal võimalik naasta kodumaale. Erinevalt näiteks Konrad Mägist või ka Eduard Wiiraltist oli Laikmaa välismaal elades vägagi Eesti-usku ning igatses siia pidevalt tagasi. Seetõttu tundub täiesti loogiline, miks kodust lahkuma sunnitud inimene pärast naasmist otsustab kujutada kodumaad õhtuse romantilise päikeseloojangu taustal. See on idüll, millega ei saa vaielda ning mis jätkab ajastule omast tunderikast suhtumist Eestisse.

Teos kuulus kirjanik Jakob Mändmetsa kollektsiooni, kes oli Laikmaa naaber.