Maastik

1957. aastal töötas Elmar Kits Saaremaal, kus ta oli ka aasta varem maalinud, mistõttu võib oletada, et ka käesolev maastiku kaugusesse ulatuv lame perspektiiv pärineb sealt. Maali kompositsioon on mittedramaatiline, seda ei pingesta tavaliselt teoste dünaamilisemaks muutmiseks lisatud objektid või teistsugused maastikuvormid, vaid see kulgeb laugelt silmapiiri poole. Võimalik, et säärane rahulik vaatenurk vastas ka Kitse hingelisele seisundile, sest arvatakse, just 50ndate lõpul leiab Elmar Kits uue ja isiklikuma lähenemise maalikunstile. „Maastik“ on värvilise koloriidiga, erinedes nõnda tunduvalt 50ndate esimese perioodi tumedatest ja isegi veidi poristest toonidest, millega Kits maalis kohustuslikke
nõukogulikke teemasid. Nüüd on ta kujutamas apoliitilist loodusvaadet, olles nii pintslikirjas kui värvikasutuses tunduvalt vabam, õhulisem ja improvisatsioonilisem. Selleks ajaks olid hakanud mõneti leevenema ka varasemad väga ranged maalikunstile kehtestatud reeglid, mistõttu võime antud maastikuvaates näha tõesti ühe uue perioodi algust.