Maalijad

Endel Kõksi maal märgib omalaadset − muidugi mitte hetkelist ja kõikehõlmavat − murrangut Eesti loodusmaalis. Siiani olid kunstnikud sageli kujutanud loodust sinna sisse minnes, loodus oli autoritele tuttav keskkond, kus nad tundsid iga nurgatagust ning suutsid need avastuslikuks maalida. Puudus distants, maastiku ja inimese vahele ei olnud langenud veel tsivilisatsiooni eesriiet, loodust ei olnud õpetatud veel nägema kui midagi, mis seisaks meist väljaspool, eemal, kusagil „seal“. Ka hilisemas maalikunstis kestis säärane lähenemine edasi, seda ennekõike kunstnike loomingus, kes olid sündinud ja maalimist alustanud enne Teist maailmasõda: Elmar Kits, Richard Uutmaa, Richard Sagrits ja teised olid loodusega sedavõrd ühte kasvanud, et nende maalides nähakse maastikke, võsanurki ning rohututte mitte eksootilise, vaid kodusena. Ei plaksutata, vaid tunnistatakse. Ei lööda loodust särama, vaid imetletakse vaikselt tema tagasihoidlikkust ja täidetust. Need kunstnikud olid ka eraelus kalamehed, matkajad või niisama meelsasti looduses rändajad. Ent Endel Kõks mitte. Tema hobide seas ei olnud pastoraalseid žanre ning ka tema maalikunstis on algusest peale näha palju linnalikumat hoiakut loodusesse.

„Maalijad“ demonstreerib meile küll stseeni, kus inimesed on keset loodust, kuid nende riietusest ja tegevusest aimdub, et nad tunnevad end seal võõrana. Varem sattusid inimesed Eesti kunstnike teostele loodusesse enamasti siis, kui nad seal töötasid − siin aga inimesed puhkavad. Nad on lõõgastujad, kes on tulnud metsatukka looduse ilu imetlema, asetades end seeläbi loodusest eemale: loodus on miski, mida on võimalik kõrvalt vaadata nagu vaadatakse seinal rippuvat maali või magavat last. Kantakse pintsakuid, kõrge kontsaga kingi ja kübaraid või kui ollakse alasti, siis asetatakse maapinnale enne linad, kui sinna peale viskutakse. Loodust vaadatakse ja seda maalitakse, kuid temaga ei sulanduta. Ka värvitoonides eristuvad inimesed ümbritsevast rohelusest silmatorkavalt jõuliselt: tumesinised, kollased ja punased riided tõstavad inimesed maastikust eemale. Nad ei ole enam selle osa, tsivilisatsiooni eesriie on langenud ning kaugel ülal paremal kumavad läbi roheluse ka linna kontuurid, andes vaatajale aimu, et nad pole tulnud kuhugi metsikusse, vaid siiasamma linnalähedasse metsa, kõigest väikese jalutuskäigu kaugusele. Alati väga julge paletiga, kuid tundliku värvimeelega Kõks ei ole koloriidis kokku hoidnud, ja sellest kõigest kumab uutmoodi moodsat ajastut − inimesed ei kao, ei sulandu, vaid on looduse terviklik ja harmooniline maailm, ning siis inimeste sama terviklik ja ühtesulav maailm. Ja need ei eksisteeri enam koos, vaid kõrvuti.