Näib, et teie veebilehitseja on aegunud. Palun kasutage kaasaegset veebilehitsejat.
Teise maailmasõja ajal kunstielu Eestis ei lakanud, näitused toimusid ning organiseeriti isegi konkursse. Ühe suurema konkursi jaoks maalis Eerik Haamer ka käesoleva kavandi. Ilmselt Ruhnul saadud muljete ainetel loob Haamer teose, kus segunevad reaalne ja mütoloogiline. Näeme lambapesijaid, kes merevees lambaid puhtaks püüavad loputada, kuid pesijate ning lammaste keskel võtavad mõned alasti naisterahvad skulpturaalseid poose. Nende viibimine kogu selles möllus mõjub ebamaisena, justkui oleksid nad mütoloogilised olendid, kes saadavad inimeste argiseid tegevusi. Lisaks on nende kõigi vahele pressitud väike poolalasti tüdrukuke, keda Haamer on maalinud ka mõnel teisel toonasel maalil. Tema abitus ja kaitsetus on seda mõjuvam, et Haamer on otsustanud kogu stseeni panna pidurdamatu tsentrifuugina keerlema. See pole rahulik olmeline jutustus, vaid pööraselt kihutav maailm. Kohaleaetud lambakari on tihedalt kokku pakitud, nende ümber on laialiaetud kätega naisterahvad, kes proovivad neid pidurdada, kogu maastik on maalitud aga pikkade paralleelsete pintslitõmmetega ning maa kumerusi jälgivana, mistõttu tekib optiline illusioon, nagu see kõik keerleks. Hoogsust on lisanud veelgi Haameri otsus mitmete nägude asemele vajutada kiire paksem värvilaik. Kuna Haamer maalis samal ajal mitmeid traagilise süžeega teoseid, mis näisid kokku võtvat ühiskonna emotsionaalse meeleseisundi, võib ehk oletada midagi sarnast ka siin: maailm keerlemas, inimesed abitult käsi laiali ajades seda peatada püüdes, ning mütoloogilised olendid saabunud siia hämaral, kuid ehk lootusrikkal eesmärgil.