Näib, et teie veebilehitseja on aegunud. Palun kasutage kaasaegset veebilehitsejat.
Johannes Võerahansu kujunemisruum oli Kesk-Eestis, ometi hakkas teda 1930ndatest võluma Lääne-Eesti, eriti Saaremaa. Oma õpetaja Ants Laikmaa kõrval kujunes Võerahansust teine olulisel määral Läänemaad kunstiliste vahenditega tõlgendanud autor. Napp, spartalik ja väheviljakas maastik sobis hästi Võerahansu vormiliste lahendustega: tema pruunikas-rohelised toonid annavad ühtaegu edasi ja samas loovad kujutluse Lääne-Eestist kui paigast, kus inimese ja looduse kokkupuude on metafoor inimese visadusele. Eraldi tasub tähelepanu pöörata maali formaadile. 1930ndatel muutus Eesti maalikunst ka üldiselt tunduvalt suuremaks kui varasematel kümnenditel, ja Võerahansu kasutab tekkinud ruumi ennekõike õhurikkuse ja avaruse edasiandmiseks. Inimene muutub maalil seeläbi veelgi pisemaks ning tema katsed kõige kiuste ellu jääda saavad juurde juba eksistentsiaalse mõõtme.