Sarnaselt mitmele teisele väliseesti autorile eemaldus ka Kõks kiirelt senistest lähenemistest ja jõudis sootuks uute lahendusteni. Paguluses muutus Endel Kõks järjest abstraktsemaks, huvitudes üha enam mitte niivõrd motiivist, vaid värvide omavahelisest dialoogist. Vaimne surutis, mida paguluses viibijad võisid sageli tajuda, muutub tema teostel reeglina hoopis optimistlike toonide koosluseks. Käesoleval maalil on objektid säilitanud veel oma äratuntavuse, eriti punased vähid, mis defineerivad maali üldmeeleolu. Samas on nende vorme juba kubistlikult lõhestatud ja uuesti kokku pandud ning nii mõnedki kohad ei ole kokkuviidavad pärismaailma elementidega. Abstraheerimises kasutab Kõks ka ootamatuid toone (nt lilla), mida tema varases loomingus eriti ei esinenud.