Vahel võib kunst olla mitte vahend enese väljendamiseks, vaid enese ravimiseks. Võib-olla on see sõna liiga suureline, kuid Ado Vabbe maali „Järve kaldal“ vaadates paratamatult säärased mõtted tulevad. Teos on maalitud 1945. aastal pärast tervet rida nii ühiskondlikke kui isiklikke tragöödiaid, mille seas mh abikaasa surm, ateljee põlemine ning vaesus ja nälg. Maali heledad toonid, ennekõike aga avarus jätavad vaatajale aga hoopis teistsuguse tunde. Vabbe on töötanud kiirelt ja mitmekülgselt, ta ei proovigi teha maalist isiklike tunnete lääget platvormi, vaid lähtub endiselt printsiibist, et kunstiteose tõeline väärtus seisab lahus sellest, mida sinna on teadlikult pandud. Maal on alati taotlus pluss veel midagi − ja see „pluss veel midagi“ peitub antud juhul nii pintslikirjas kui ka värvis. Eriti maali eesosas on Vabbe pintsli trajektoorid jätnud endast abstraktse arabeski, pintslitõmbed on erineva pikkuse ja suunaga. See ornament levib üle maalipinna, tõustes eriti pildi paremas servas ka ülaossa ning jätkudes ilmselt pintsli tagumise otsaga veetud joontes üle veepinna. Kuigi maal on täidetud arvukate värvikihtidega, ei ole teos „kinni maalitud“, temast õhkub vabadust ja kergust ning seda tunnet rõhutab veelgi teose motiiv. Vabbe on huvitunud olukorrast üleüldse, ta ei ole keskendunud nägudele ega stseeni liigsele psühhologiseerimisele või dramatiseerimisele. Vabbe, nagu paljud teisedki Eesti kunstnikud, eelistab kirjeldada olukorda mitte konkreetsel, vaid üldinimlikul tasandil.