Itaalia maastik

Konrad Mägi Itaalias valminud maalid on reeglina jaotatud kolmeks: Rooma, Veneetsia ja Capri tööd. Ilmselt mõned on valminud koha peal, kuid suur osa on lõpetatud hiljem Tartus ateljees, aluseks Itaalias tehtud kavandid, kuhu Mägi kirjutas mõnikord peale isegi värvitoonid, mida hiljem kasutada. Ka käesoleva maali eskiis on Eesti Kunstimuuseumi kollektsioonis säilinud.

Nii selle eskiisi kui lõpliku maalivariandi puhul on siiani arvatud, et tegemist on Rooma vaatega. Siiski viitavad uuemad uurimisandmed, et Mägi on maalinud hoopis Napolis, täpsemalt Villa Comunale pargis. Eriti eskiisil ilmnevad mõned antud pargile väga iseloomulikud motiivid, näiteks lõvipeadele toetuv fontään. Ka pargi südames olev muusika mängimiseks mõeldud paviljon ning taamal paistvad mäed on iseloomulikud Villa Comunale pargile, kuna Roomast pole sedavõrd täpselt sobivat paika seni veel leitud. Kuigi Mägi visandiplokis on mh nimetatud Rooma parki Giardini Esposizione, ei ole antud pargis käesolev maal valminud.

Napolis peatus Mägi lühiajaliselt, minnes ja tulles Capri saarelt 1922. aasta märtsis ning aprillis. Tõenäoliselt peatus ta Napoli sadama lähedal olevas hotellis aadressil Via Mezzocannone 53 – vähemalt on vastav aadress tema visandiplokis. Ka Villa Comunale park asub sadama lähedal ning hotellist vaid jalutuskäigu kaugusel.

Võrreldes kavandiga on Mägi muutunud vähem konkreetseks, lõvipead on näiteks muutunud abstraktseteks moodustisteks. Omapärane on Mägi ruumikasutus: ta on varem harva kasutanud säärast teravalt pildi sügavusse tungivat perspektiivi, ehitanud omalaadset koridori, mida ääristavad kulissidena pargipuud. Eesti ja Norra vaadetes on ruum reeglina Mägi ette laotunud tasapindsemana, kaugusperspektiiv tekib erinevate horisontaalsete tsoonide rahuliku vaheldumisega teekonnal pildi sügavikku, kuid maastikku ei tungi reeglina sääraseid koridore. Vähese erandina võiks siia kõrvale tuua 1915. aastal maalitud “Teekond Viljandist Tartusse.”

Säärane käsitlus muudab maaliruumi teatraalsemaks ning nii mõneski teiseski Itaalia vaates ongi Mägi nüüd lavastuslikum. Ta ehitab käesoleval maalil üles dramaatilised kulissid (dramaatika peitub ennekõike efektsetes ja kontrastsetes värvilahendustes), tekitades nende vahele valgustatuma areeni ning paigutades sellele väikesed jalutavad karakterid, kes muutuvad jalutajatest pigem mingi müstilise ning ebamäärase lavastuse anonüümseteks tegelasteks. Nii võib ka antud Napoli vaates näha senisele Mägi loomingule iseloomulikku lähenemist, kus teatraliseeritud maastik on emotsionaalselt ning sümboolselt laetud, samas kui maaliruumi sügavusse siirduvate ning vaatajate poole oma selja keeranud ilma nägudeta inimeste roll on olla pigem ääremärkus.

Õitsvate puude näol võib olla tegemist oleandritega. Oleandrite õied on avatud aasta läbi, need on roosad ja valged ning nad on laialdaselt levinud Lõuna-Euroopa parkides. Ka oma Itaalia visandiplokis on Konrad Mägi joonistanud pliiatsiga mõned õied ja märkinud nende juurde “õitsev oleander.” Kunstiajaloos on oleandreid kujutanud Gustav Klimt, Vincent van Gogh ning teisedki, samuti on oleandrid tuntud kui mürgised taimed, kuid nii kunstiloolised viited kui ka mürgistustest tulenevad võimalikud vihjed hallutsinogeenidele vms on suure tõenäosusega antud juhul siiski välistatud.

Vasakus servas asuv skulptuur on ilmselt üks paljudest 18. sajandist pärit skulptuuridest selles pargis, mis pärinesid Caserta kuningakojast ning kujutasid mütoloogilisi teemasid. Purskkaev on aga tuntud kui Fontana della Tazza di Porfido, kus neljale lõvipeale toetub laavakivist bassein ning neli rinnaskulptuuri kujutavad nelja aastaaega.