„Ilus õhtupoolik“ liidab Subbile omaselt erinevaid ruume, aga ka erinevaid aegu. Näeme kolme liiki ruumilist jaotust − taamal looduskeskkond, esiplaanil akt ning nende vahel abstraktne keskkond. Samas võiks seda ruumilist liigendatust vaadata ka ajalisest perspektiivist. Kõige kaugemale asetatud loodusfragment mõjub minevikku kuuluvana, võib-olla seetõttu, et ta ongi asetatud meist juba eemale, kuid võib-olla ka põhjusel, et Subbi maalides tähistavad looduslikud elemendid sageli tema lapsepõlveelamusi. Akti võiks seevastu vaadata oleviku mõõtkavas − inimkeha juures on Subbi proovinud tabada ideaalset olevikku ehk hetke, mil aja möödumine pole veel toonud keha allakäiku ning inimliku häire sisenemist absoluutsesse harmooniasse. Aktid on Subbi jaoks täiuslikkuse ideaali hetkelised kehastumised, kus aeg on korraks seisma pandud. Abstraktne värvidega täidetud ruum on aga ajatu, siit puudub kronoloogiline mõõde ning seetõttu on võimatu liikuda selles mööda ajalist telge. Säärast kolmikjaotust ümbritseb laiem heledam sõõr, mida võime soovi korral käsitleda ka kosmoloogilise ajana − kronoloogilise teljena, millesse mahuvad nii minevik, olevik kui ajatus, aga ka õhtupoolik.