Näib, et teie veebilehitseja on aegunud. Palun kasutage kaasaegset veebilehitsejat.
Maalil kujutatud Hella ning Johannes olid Olev Subbi vanemad. Maal on tehtud foto järgi, mis oli tehtud nende tutvumise hetkel ning mida Subbi hoidis oma ateljees elu lõpuni. Toolil istub Olev Subbi isa Johannes, kes on tervenemas Vabadussõjas saadud haavast, mis vigastas rängalt tema jalga, mida sooviti haiglas amputeerida. Halastajaõde Hella suutis aga jalga sedavõrd osavalt masseerida, et päästis jala. See on ühtlasi nende armastuse ja perekonna alguspunkt. Kuna nad tutvusid Vabadussõja sündmustes, on Subbi liitnud kolmanda figuurina kunstnik Eduard Wiiralti, kes vabatahtlikuna Vabadussõjas osales. Stseen on muidugi välja mõeldud, kuid Subbi on liitnud siia veel elemente, mis näivad pärinevat reaalsusest − nii meenutavad hooned neid maju, mis asuvad Kolga ümbruses ja sinna Tallinnast viiva tee ääres, ent Kolgas asus Subbi suvekodu. Foonil näeme aga taas kirikutorni: anonüümset, kuid ometi Subbi maalidelt aastakümneid tuttavat, mida ta maalis juba 1980ndatel. Ateistina maalis ta seda vaevalt religioossetel põhjustel, vaid pigem on kirikutorn Eesti maastiku maamärk − objekt, mis toob vaatajale meelde midagi tuttavlikku ning kodust.