Heinavedajad

See on üks varasemaid Eerik Haameri maale, mis kannab endas ilmselt Kaarel Liimandi eeskujusid: värvid sulandumas õrnalt üksteisesse, üleminekud markeeritud mitte teravalt, vaid katvalt. Just 1936. aastat loetakse Haameri loomingus murranguliseks, kuna Ruhnu reisi mõjul avastas ta enda jaoks inimese ja looduse kokkukuuluvuse kujutamise eepilisel viisil. Haameri maaliformaadid muutusid nüüd suuremaks ja näeme seal katset mitte pelgalt detailitruult edasi anda eluolu, vaid proov luua panoraamne pilt eksistentsile.

„Heinavedajad“ ühendab jutustuse tasandil mere, maa ja inimesed, kuid põnevamgi on vaadata metamorfoose koloriidis. Pildi alumine parem nurk on tume ja sügav, sealt esile kerkivad inimesed on meie poole keeratud oma selgadega, siirdumas kuhugi. Siis muutub koloriit heledamaks ja pildi valgustatud südamikus sulanduvad inimesed, hooned, loomad ja loodus ühte. Kergitades pilgu taevasse märkame seal samasugust üldistavat käsitlust nagu veepinna puhul, kuid selle heledus on kontrastses vastuolus pildi alumise osaga.

Teos oli eksponeeritud Vivian Napi galeriis 2004. aastal toimunud näitusel „Kunstiekspress“ ning Kumu kunstimuuseumis ja Tartu Kunstimuuseumis 2008. aastal toimunud näitusel „Kahel pool merd“.