Capri maastik

Konrad Mägi igatses ikka ja jälle välismaale minekust. On meenutatud, et Mägi nn unistustemaaks oli Hispaania, kuhu ta kunagi ei jõudnudki, kuid Lõuna-Euroopa eksootika tõmbas teda tugevalt. Ka Esimese maailmasõja ajal lootis Mägi, et peatselt avaneb tal võimalus välismaale reisida, kuid paus kujunes oodatust pikemaks. Alles 1920ndate alguses sai ta ette võtta pikema reisi, mis oli esimeseks pärast kodumaale naasmist 1912. aastal. Ta kavandas reisi läbi Berliini Itaaliasse, viibides välismaal kokku 1921. aasta oktoobrist kuni 1922. aasta sügiseni.

Varasematel aastatel oli Mägi liikunud järjest enam maastike suunas, kus said valdavaks ärevad ning pingelised meeleolud. On arvatud, et selle põhjustas üldine närviline õhustik seoses sõdade ja revolutsioonidega, lisaks oli kunstnik olnud tegev kunstikooli Pallas käimalükkamisel, mis läks raskelt ning põhjustas Mägi veelgi suuremat närvilisust ja rahulolematust. Välisreisiga, eriti Itaalias valminud või Itaalia muljete põhjal hiljem ateljees valminud maalidega saabus Konrad Mägi loomingusse uus ajajärk. Juba Itaaliasse saabudes saatis Mägi postkaardi, kus teatas, et „tundmus suurepärane ja tahtmine elada ja midagi veel ära teha – siin tunnen elul mõtet olema“.

Ennekõike toimub Itaalia maalides teatud rahunemine, senised ekspressionistlikud ja sünged toonid asenduvad tunduvalt maalilisemate väljendusvahenditega.

Jaanuaris 1922 saadab Mägi Eestisse postkaardi, kus kirjutab, et „siit sõidan ligemas tulevikus lõuna poole – võib-olla Capri saarele.“ Märtsi alguses saabubki ta saarele ning kirjutab sealt: „Õnnelikult Capri jõudnud. Saar on jumalik.“ Caprile jäi kunstnik umbes kuuks ajaks, siin valmisid tal umbes kümmekond maali.

Konrad Mägi Capri motiivid on täidetud romantilise kumaga, kuid huvitaval kombel otsib Mägi neis nii kompositsiooniliselt kui ka koloriidi mõttes midagi, mida ta poleks varem teinud. Käesoleval maalil märkame näiteks kohe, kuidas varasem Lõuna-Eesti maastike avarus või Saaremaa vaadete intiimsus on asendunud teatud täidetusega. Mägi ei vaata maastikku enam panoraamselt ega hubaselt, vaid astub ligi ning asub seda liigendama. Korraga on vaade rütmistatud kõige erinevamate vormide, üleminekute, joonte ja kaartega. Mägi balansseerib osavalt pildiruumi ühtsuse nimel, kuid see ei takista tal lõikumast, katkestamast, murdmast. Ükski motiiv ei ole siin lõpetatud, kõik algavad ja lõpevad justkui poole pealt, ent tervik on võib-olla harmoonilisemgi kui mõnel varasemal maalil. Taeva pühib Mägi see-eest puhtaks, seal ei näe me pilvi, vaid ainult erinevas suunas tõmmatud laiu pintslilööke, mis rõhutavad ülespoole tõustes kogu vaate ülevust. Koloriidiga on Mägi tõmmanud veidi tumedamaks, kuid samas naasevad tema Capri töödes heledad kollakad toonid, mida ta Pühajärve vaadetes pigem vältis või käristas nad apokalüptiliste plahvatuste toonideks. Mägi näib tõesti olevat Capris leidnud mingisuguse rahu, lammutades küll maailma esmalt väikesteks erineva kujuga pusletükkideks, kuid sobitades need siis hoolikalt uueks harmooniliseks tervikuks ning asetades selle uue maailma rahunenud sumeda taeva alla.