Avatud aken

„Avatud aken“ oli Olev Subbi jaoks üks olulisemaid maale, mida ta keeldus oma lahkumiseni müümast ning pärandas selle maali taha kirjutatud pühendusega Enn Kunilale. Teos rippus aastakümneid Subbi eluruumides, seda nii Pika jala tornis, kus maal valmis, kui ka hiljem Liivalaia tänava ateljeekorteris. Vaadates aastate jooksul tehtud fotosid või filmilõike, näeme peaaegu alati kaadris korraga kunstnikku ja maali „Avatud aken“.

Teose tähendust ei ole Subbi kunagi pikemalt kommenteerinud ja seetõttu võib oletada, et maal ei olnud tema jaoks oluline sentimentaalsetel või süžeelistel kaalutlustel, vaid maalilistel − Subbi luges seda õnnestunud teoseks. Sellele viitab ka samal 1974. aastal valminud maal „Õhtupoolik vanas majas“ (Tartu Kunstimuuseum), kus Subbi on korduvkasutanud maali „Avatud aken“ esiplaanil olevat akti: sama on nii modell, tema veidi esiletõstetud asend ruumis kui ka isegi tema kadreering ja kehahoiak. Paarkümmend aastat hiljem kordab ta seda kõike veel üks kord: lühikest aega pärast maalil kujutatud modelli lahkumist maalib Subbi mälestusliku „Romantiline maastik“ (1996), kus näeme „Avatud akna“ modelli olekut täpselt korratuna viimast korda.

„Avatud aken“ esindab Olev Subbi kõrgperioodi, mil ta kihiliselt maalides muutis koloriidi rikkalikuks ning üleminekud unenäoliseks. Subbi oli varakult oma loomingus huvitatud abstraktsionismist ning kuigi ta jätkas loetavate motiivide kujutamisega, siis ei piirdunud tema teoste tähendused kunagi süžeega. Samavõrd oluline oli Subbi jaoks foonil toimuv värvikihtide sulatamine, kus ta suutis edukalt kokku tuua nii külmi kui sooje toone. Samuti näeme siin Subbi 1970ndate loomingus sageli esinevat motiivi, kus teose sügavuses avaneb kujuteldavasse järelruumi uks, aken või kaarava. Selle taga laiuva illusoorse maastiku maalib Subbi reeglina valgusküllasema ning heledamana, kuid küsimus ei ole pelgalt maaliruumi huvitavamaks muutmises. Pealkirjastades oma teose „Avatud aken“ juhib Subbi teadlikult vaataja tähelepanu maali peasündmusest ‒ aktist ‒ mööda ning osutab aknale ja sellest avanevale idealiseeritud värvimaastikule. Võttes nüüd vaatajana sedavõrd olulisel määral arvesse väikest detaili maali foonil, muutub meie maalikogemus avatumaks − me tajume mitte ainult akti, vaid võrdväärsena ka maaliruumi sügavusest tulvavat õhku ja vabadust.