Autoportree

Ants Laikmaa oli 20. sajandi alguses tegutsenud kunstnikest üks viljakaimaid autoportreede loojaid. Ikka ja jälle pöördus Laikmaa tagasi enesejäädvustuse juurde, pakkudes vaatajale võimalusi mitmeteks biograafilisteks, psühholoogilisteks, traumaatilisteks, imagoloogilisteks jne tõlgendusteks. Laikmaa maalis autoportreesid peaaegu kõigil 20. sajandi kümnenditel, kuid erilise kimbuna tõusevad siin esile 1920ndate esimesel poolel loodud viis autoportreed, kusjuures tervelt kolm neist on maalitud 1925. aastal − lisaks käesolevale maalile veel kaks teost. Ants Laikmaa on neil 59-aastane, alati esinduslikult riides, kuid mureliku näoga. Kui varem vaatas Laikmaa oma autoportreedel sageli vaatajale otse silma, siis neil kolmel maalil on ta pööratud meie poole küljega, kuid märkame, nagu piidleks ta meid silmanurgast − pooleldi ettevaatlikult, pooleldi tõrjuvalt. Kõigis neis kolmes autoportrees on tajuda äralõigatust: kuigi kunstnik on jäädvustanud ennast meiega samasse ruumi ning kuigi me võime vaadata talle otsa erinevalt enamikust inimkonnast ka aastakümneid hiljem, õhkub tema olekust distantseeritust, jahedust, tunnet, et ta on tõrjutud − kuigi meie piidlemine annab tunnistust, nagu võiks ta siiski tahta olla osa ümbritsevast, ent ta lihtsalt ei saa. Säärane psühholoogiline pinge iseloomustab kõiki kolme teost ja on kooskõlas nii Laikmaa 1920ndate esimese poole loominguga (koloriit tumeneb, kujutised muutuvad närvilisemateks) kui ka tema elulooliste faktidega (tõrjutus kunstimaailmast, rahapuudus, vananemine, millesse ta mõnedel andmetel oli suhtunud valulikult, ilmselt ka halvenev tervis ning probleemid ateljeekooliga).

Käesoleval maalil on tajutav küll eelpoolkirjeldatud pinge, ent erinevalt kahest teisest samal aastal valminud autoportreest on Laikmaa riietanud end siin valgesse. See loob mitmeid dramaatilisi värvikontraste − asetatuna süsimustale foonile, tõuseb valge pintsak eriliselt esile, ja omakorda valge pinna pealt tõusevad esile punane lips ning visandlikult tõmmatud pintsakutasku, millest kumab punakas rätt. Laikmaa pöörab nagu tavaliselt palju tähelepanu jõulistele kontuuridele, miski ei sulandu ega hägustu, vaid lõpetatakse konkreetsete piirjoontega. Võrreldes kahe teise autoportreega on siin suurem fookus näol, see on asetatud valguslaiku ning maalitud detailirohkelt, pöörates tähelepanu nii lopsakale habemele, punakale suutriibule kui ka peaaegu olematutele juustele. Teatav vastuolu, mis sünnib psühholoogilisest pingest, tõrjutusest ja hüljatusest kõneleva näoilme ning jõuliste ja dramaatiliste värvikontrastide, kontuuride ning detailide vahel, mõjub vägagi omapärasena. Kas autoportreed maalinud kunstnik dokumenteerib siin oma löödud olekut? Või vastupidi: oma üleolekut oludest? Tahab ta antud tööga kinnitada oma jõudu või tunnistada oma allajäämist? Tahab ta meiega kontakti? Või ei taha? Kui ei taha, siis miks ta üldse maalis selle töö? Kui tahab, siis miks ei vaata ta meile otsa?