Atla maastik

Evald Okas oli 1958. aastaks 41-aastane ning olnud väga viljakas, mitmekülgne ja ka tunnustatud. Tema loominguline karjäär algas paarkümmend aastat varem, kuid sai õige hoo sisse 1940ndate teisel poolel. Okase loomingus olid juba varasematest aastatest figuraalkompositsioonid, teemamaalid, aktid, pliiatsijoonistused, portreed, akvarellid, pannood, laemaalid, erinevad graafilised tehnikad, illustratsioonid, tarbekunst jne. Ta oli olnud väga viljakas ning tema tööd äratasid nii poliitilistel kui kunstilistel põhjustel positiivset vastukaja. Neli aastat enne käesoleva töö valmimist oli Okas valitud ka kunstiülikooli professoriks ning ta oli saanud teenelise kunstitegelase aunimetuse.

Loominguliselt oli Okas ennekõike realistliku suuna edasiarendaja. Ta oli väga tugev joonistaja ning joonistuslik tugevus paistis silma ka maalides. 40ndatel oli ta (ka ajastu nõuetele vastavalt) oma tuntuimates töödes kaldunud literatuursesse jutustamisse, samuti tuuakse välja tema julge ning hoogne pinstliliikumine, realistlik natuuritruudus, julge värvikasutus, tugevat dramatiseeringut jpm. Teatud pööret Evald Okase loomingus näeb kunstiteadlane Villem Raam 1955. aastal, mil Okase teemadering laienes tunduvalt: ajaloolis-ühiskondlike teemade kõrvale tõusid ka üksikisikud. Selle jaoks oli tõuke andnud mitu Kihnu saarel veedetud suvekuud, mil Okas aktiivselt töötas. Hästi on teada tema arvukad kalurite portreed, samuti kujutas ta hulgaliselt saarerahvast. Saaretemaatika oli aga populaarne ka teiste autorite loomingus. Rannarahva elu kujutamine moodustas Okase loomingu peatuuma kuni 1957. aastani.

1958. aasta oli Okase jaoks Raami sõnul „imeline“. Esmalt avastas ta enda jaoks Kundas tööstusmaastike vormimängud, seejärel aga sõitis taas Muhu- ja Saaremaale. Maastikke on Okase varasemast loomingust teada suhteliselt vähe ning nüüd valminud seeria on esimesi pikemaid.