Koduküla (ja võib-olla ka kodutalu) maalinud Uutmaa loob siin maalil idealiseeritud vaate „kodule“, konstrueerides nõnda ka siinses kultuuris levinud ettekujutust kodust. Näeme ennekõike looduse ja hoonete ühtesulamist, seda nii koloriidis, kus hoonete värv ei tõuse puude ja põõsaste vahelt esile, kui ka vormides, kuna mitmes kohas ei maali Uutmaa välja maja ja looduse piiri, vaid hägustab seda teadlikult. Nõnda rõhutab Uutmaa harmoonilist elulaadi keset loodust. Säärast lähenemist rõhutab veelgi otsus loovutada pea pool maalipinnast taevale, mis oma pehmetes vormides näib avaldavat toetust allpool näha olevale arhailisele elulaadile. Moodsus, tehnoloogia pealetung, poliitika, dünaamika jms on siit maalilt kõrvale tõrjutud ning keskseks sümboliks saavad hoopis kooguga kaev ja loodusesse vajunud majakesed.