Akt valgel riidel

1967. aasta oli Olev Subbi jaoks viljakam kui ükskõik milline järgnev aasta: valmis koguni 17 maali. Kuigi Subbi enda arvestuste kohaselt oli ta selleks hetkeks professionaalselt maalinud vaid viis aastat, oli tal valminud juba kümmekond akti. Välja oli kujunenud käesolevalgi maalil nähtav lähenemine: akt on anonüümne, psühholoogilised või sotsiaalsed eripärad ei oma tähendust, alasti keha on asetatud ilma vastupanuta vaatlemisobjektiks. Aktid on selleks hetkeks Olev Subbi maalidel lamanud, seisnud ja istunud ning alati on olulisel kohal ruumiline või esemeline kontekst, mida Subbi rõhutab ka pealkirjades. Selsamal 1967. aastal valmivad näiteks „Akt puu all“ ning „Akt tugitoolis“, kus modell on asetatud spetsiifilisse ruumilisse olukorda ning tugitool või punaka tüvega puu omavad samasugust maalilist väärtust nagu akt. Käesoleva maali paralleeliks võiks nimetada ka teost „Valge riie“ (samuti 1967), mis jäi Subbi loomingus üpris harukordseks, kuna keskendus elutule füüsilisele objektile, uurides selle geomeetrilisi rütme ning varjuproblemaatikat.

„Akt valgel riidel“ valmis ilmselt 1967. aasta teisel poolel ning oli esmakordselt eksponeeritud Subbi esimesel kunstimuuseumi isikunäitusel Tallinnas Kadrioru lossis 1969. aasta jaanuaris. Vastavalt kunstniku märkmetele maalis ta teose laseerivalt, st erinevad värvikihid kumavad üksteisest läbi. Samas võib siin märgata 1960ndate üldise kunstipildi mõju, kuna vormid on veel mõneti rohmakad ja nurgelised, varjud tugevad, värvipinnad pigem selgelt üksteisest lahutatud kui sulanduvad. See nn karmi stiili järelmaik on teoses siiski vaid aimatav ning Subbi liikus sellest aja jooksul üha kaugemale. Mõneti üllatav on modelli paiknemine: seni oli kunstnik eelistanud akte, kes on vaataja poole kas siis otse avatud või on nende pilk suunatud raugelt väikese nurga all vaatajast mööda, ent nüüd on modell surunud end näoli vastu riidetükki ‒ ta ei soovi vaatajaga kunstniku tahtel mingit kontakti ning märkame ainult veidi koomilisi riiete päevitusrante tema kehal. Need on Subbit huvitanud ilmselt siiski mitte huumori tõttu (Subbi ei tee oma maalidel ilmselt kunagi nalja), vaid teistsuguste värvinüansside tõttu.