Näib, et teie veebilehitseja on aegunud. Palun kasutage kaasaegset veebilehitsejat.
1938. aasta veebruaris toimus Eesti keskses näitusesaalis Tallinna Kunstihoones suur Adamson-Ericu isiknäitus 148 teosega, mis kogus kaheksa päevaga 12 000 vaatajat. See on jäänud ületamatuks rekordiks tänaseni. Lisaks toimus 1939. aastal ohtralt kiitvaid arvustusi pälvinud isiknäitus Stockholmis ning mitmed tööd saadeti Eesti kunsti näitustele Rooma, Budapesti ja Antverpenisse.
Aktimaal keset loodusmiljööd oli tema selle aja loomingus väga sage motiiv, samuti impressionistlik lähenemine. Üks toonane kriitik märkis: „Kui ta seni oli pintslit nõnda ütelda vedanud lõuendil, enam-vähem pidevas tõmbes, siis nüüd hakkab pintsel hüplema, tantsisklema lühikeste löökidena, sähvatustena, kaskaadidena. See rikas punutis värvilaigukestest, komakestest, võrekestest, mis küll säilitab esemete reaalsuse, kuid võtab neil nende kehalikkuse, ainelikkuse.“
Muide, Adamson-Ericu aktid äratasid mitte ainult kunstilisi küsimusi, vaid ka moraalialaseid. Ajalehed said pahaseid lugejakirju ning ka „seltskonnas“ tehti nende kohta moraalitsevaid märkusi, nimetades teoseid pornograafilisteks.
Adamson-Eric on ehitanud maali üles kahekihilisena. Maali foon on täienisti abstraktne. See koosneb ruumiliseks muutuvast pintslilöökide võrgustikust, mis ei kujuta midagi ega isegi püüdle sinnapoole. Ainsa realistliku elemendina on asetatud selle ornamendi sisse punane pael, mis nii oma värvi kui ka tõetruuduse tõttu muutub ootamatult üheks maali peasündmuseks. See on kompositsiooniliselt huvitav võte, kuna oleme harjunud, et pildid on üles ehitatud viisil, kus fookus on olulisel, see on äratuntav, esiplaanil ja teiste objektide suhtes hierarhiliselt paremas positsioonis. Ent Adamson-Eric asetab teose pealkirja defineeriva elemendi maalipinna marginaaliasse, juhtides osavalt meie tähelepanu pealtnäha tähelepanematule − millelegi, millest suur osa lookleb pealegi modelli selja taga, olles meile peaaegu nähtamatu. Punane pael on aga ühtlasi side maali abstraktse fooni ja realistliku esiplaani vahel. Akte kujutab Adamson-Eric oma 1930ndate loomingus sageli, asetades nad enamasti roheluse keskele (võib-olla just seetõttu, aga võib-olla ka modelli poosi tõttu peame me abstraktset fooni pigem parginurgakeseks või metsaservaks). Idülliline, elu harmoonilisest poolest kõnelev akt pole siiski reaalsuse terav sisselõige: inimkeha ja abstraktsuse vahelist üleminekut on kunstnik proovinud mahendada seeläbi, et fooni rohekas koloriit jätkub osaliselt ka aktil, ent ka seeläbi, et tema nägu on anonüümne, muutes inimese samuti veidi abstraktsemaks.