Enn Kunila Kunstikollektsioon

Johannes Võerahansu (1902—1980)

Johannes Võerahansu loomingukarjääri algus jääb 1930ndate teise poolde. Kuigi ta alustas kunstiõpinguid Ants Laikmaa ateljees juba 1919. aastal, pidi ta vahepeal kümmekond aastat keskenduma muule, nt veskitöödel isa abistamisele. Kooli lõpetamine lükkus seetõttu alles 1936. aastasse, 17 aastat hiljemasse aega!

Kümnendivahetusel elab Võerahansu Tartus ning esineb aktiivselt näitustel. Hoolimata hilisest stardist on tema loomingulises pärandis ka arvukalt 1930ndate alguses valminud töid, mistõttu on ta 1940ndate alguseks väljakujunenud kunstnik. Sel perioodil tuntakse Võerahansut ennekõike Saaremaa-tsükli järgi, kus ta käis mh Eesti Rahva Muuseumi ekspeditsiooni koosseisus joonistajana, kuid kus alustas ka maalimist. Käesolev töö kuulub perioodi, mil Võerahansu oli käinud Pariisis, omandanud sealsed maneerid ning hakanud siis neist loobuma.

  • /

Johannes Võerahansu

Põud

1930/1940ndate vahetus

õli/vineer

44.0 x 68.0 cm

"Põud" on dateeritud umbes 1940ndatesse aastatesse, kuid täpsemalt on raske öelda. Ilmselt on siiski tegemist pärast 1940. aastat valminud tööga, kuna sel perioodil süvenesid mitmed käesolevale tööle iseloomulikud suunad kogu Võerahansu loomingus: käekiri muutub lihtsamaks, elulisemaks, rangemaks, maalid põhinevad aga sageli mingil kindlal teemal (nt turbalõikus, pimedad, kartulivõtmine, karjused jms). Muide, 1947. aastal on Võerahansu loonud täpselt samade mõõtmetega nagu käesolev töö veel ühe kavandi Põud (õli/papp). Pole ka imestada, kuna "põud" esineb teemana Võerahansu loomingus korduvalt ning kunstnikul olevat olnud plaanis isegi samanimeline triptühhon, viitamaks ilmselt saarlase dramaatilisele ja isegi traagilisele võitlusele nappide loodusoludega.

  • /

Johannes Võerahansu

Külaeided vestlemas

1941

õli/lõuend

109.8 x 99.7 cm

Saaremaa, Eesti suurima saare kujutamise traditsioon on Eesti kunstis pikaajaline ning seotud mh ka romantilis-rahvuslike ideaalidega. Saaremaa esimesi kujutajaid oli Eugen Gustav Dücker ning 20. sajandil jätkasid Saaremaal töötamist Konrad Mägi, Nikolai Triik, Eerik Haamer, Johannes Võerahansu, Elmar Kits, Evald Okas, Peeter Mudist jpt. Võib öelda, et Saaremaa on kõige enam maalitud paik Eestis. Selle põhjuseks võib lugeda lisaks romantilistele ja pitoresksetele vaadetele (räägitud on ka nt valguse erilisest murdumisest vetikatel kaldalähedastes piirkondades) ka rahvuslikke meeleolusid: Saaremaa maastiku kujutamise kaudu loodi ja kinnistati eestlaslikku mentaliteeti, sidudes selle karmi, kuid visa loodusega Saaremaa rasketes oludes.

Johannes Võerahansu loomingu silmatorkavaim osa on kahtlemata Saaremaa-ainelised tööd, mida ta lõi läbi kogu oma loomingu. Ants Laikmaa õpilasena läks ta juba noorukina vanavara kogumisretkele Saaremaale ning hakkas saart intensiivsemalt kujutama oma maalidel 30ndatel aastatel. Oluline oli tema jaoks ka saare traditsiooniline elulaad ning selle idülliline kujutamine. Teos on valminud 1941. aastal, mistõttu seda võiks võrrelda ka Richard Uutmaa "Võrguparandajatega" ning näha eestlasliku identiteediga seotud maastiku ja elulaadi kujutamises antud ajalises kontekstis ka teatud poliitilist sõnumit.

  • /

Johannes Võerahansu

Lumine Lõuna-Eesti maastik

1944

õli/vineer

62.0 x 75.5 cm

Johannes Võerahansul ei olnud Lõuna-Eestiga isiklikke sidemeid – erinevalt näiteks Konrad Mäest, kes oli siit pärit. Võerahansu oli sündinud ning kasvanud Raplamaa tasandikel ning seetõttu on ka tema vaade Lõuna-Eestile mitte nii isiklik ja intiimne nagu mõnel teisel, vaid pigem panoraamne. Võerahansu silmitseb Lõuna-Eesti maalilist maastikku uudistaja silmadega. Eraldi tuleks märkida aastaaega. Kuigi siinsele kliimavöötmele on iseloomulikud neli aastaaega, on kunstnikud eelistanud maastike kujutamisel alati kevadet või suve. Lumi (Võerahansu on pealkirjas eraldi rõhutanud "lume" osatähtsust) katab palju värvinüansse ning üldistab ja ühtlustab. Võerahansu jaoks, kes ei soovigi kaevuda detailidesse, oli lumi kooskõlas tema üldiste taotlustega.