Eerik Haamer oli 1940ndate alguseks teinud endale nime rannarahva elu eepilise kujutajana, kujutades inimese ja looduse ning inimese ja ühiskonna vahelisi suhteid. Säärasena oli tema positsioon eesti kunstis suhteliselt ainulaadne ning toonases kriitikas hinnati teda väga kõrgelt.