Enn Kunila Kunstikollektsioon

Ants Laikmaa (1866—1942)

Ants Laikmaa oli 20. sajandi esimese poole olulisimaid kunstnikke ning kunstielu organisaatoreid. Kunstnikuna annavad tema loomingus tooni pastellmaalid: pastellidega ta lõi nii maastikke kui portreesid. Tema nimega seostatakse mh impressionismi tulekut eesti kunsti. Laikmaa õppis lühiajaliselt Peterburis ja veidi pikemalt Düsseldorfis, kuid alates 1901. aastast elas taas Eestis. Kaks aastat hiljem asutas ta ateljeekooli, millest kujunes oluline õppeasutus ja 20 aasta jooksul õppis seal ligi 800 inimest (teiste seas nt Herbert Lukk, Johannes Greenberg, Paul Burman, Johannes Võerahansu jpt).

Nii Laikmaa kunst kui ka kunstialane tegevus lähtus rahvuslikest ideaalidest. Oma kunstis portreteeris ta korduvalt märgilisi isikuid (nt Marie Under, Miina Härma, Fr. R. Kreutzwald, eestlastest talupojad jne) või kujutas kodumaa loodust. Eraldi peatüki moodustavad Laikmaa 1910ndate alguses valminud tööd Itaalias, Capril, Tuneesias jm. Alates 1920ndatest osales Laikmaa näitustel harva ning tõmbus 1930ndatel aktiivsest kunstielust tagasi, sulgedes ka oma ateljeekooli.

  • /

Ants Laikmaa

Torgu Madis

1901

pastell/paber

56.4 x 42.4 cm

Ants Laikmaa oli üks Eesti kunstielule alusepanijaid 20. sajandi alguses, kelle roll nii autori, õppejõu kui kunstielu organiseerijana on raske üle hinnata. Ta oli õppinud Düsseldorfis, kuid sealses konservatiivses õppes pettununa naases peatselt kodumaale, tehes ka lühikesi reise Pariisi ja Münchenisse. Töö valmimisajal elab ta kodukandis ning kuigi ta on juba 35-aastane, hakkas tema kunstnikukarjäär alles nüüd hoogu sisse saama. Ta töötas palju ja hoogsalt, keskendudes nüüd üksnes portreežanrile. Muide, on väidetud, et Laikmaa sajandi alguses valminud portreedega tulebki eesti kunsti impressionism.

Laikmaa kunstilisi otsinguid kandis sageli igatsus rahvusliku kunsti järele, mistõttu tema tööd keskendusid sageli ka rahvusliku sõnumi edasiandmisele. Nii on ka käesolev töö märgiline: tegemist on Laikmaa kauge sugulasega, keskmisest harituma ja jõukama talupojaga, ning just selles sotsiaalses klassis nähti toona Eesti iseseisvuspüüdluste tugevaimat kandjat. Oma tolleaegsetes kirjutistes sarjabki Laikmaa tuliselt rahvast ahistavat mõisakorda, seal kõrval südamliku põhjalikkusega talupoegade hulgast meelde jäänud inimesi portreteerides. Kujutatavate seas olid ka kaasaegsed haritlased, külatüdrukud ja mustlased, kuid omaette seeria moodustavad talumeeste portreed.

Muide, töö on valminud foto järgi. On meenutatud, et “pildi valmistuse ajal 1870 ümber olivad Vigalas niisugused riided juba moest ära, aga Torgu-isa tahtis ennast just nendega ülesvõtta lasta.”

  • /

Ants Laikmaa

Öine motiiv Caprilt

1910

pastell/paber

19.0 x 20.5 cm

Capril saarel elas Ants Laikmaa umbes aasta. Teda kütkestasid saare elanikud, kellest ta tegi hulgaliselt portreesid, aga ka Capri saare maastik. Korduvalt kujutas Laikmaa mereranda ning kaljusid. Käesolev intiimses formaadis töö on ilmselt valminud hetkeemotsiooni ajel otse kohapeal. Laikmaa oli äärmiselt romantiline natuur, mida peegeldab ka käesoleva maali atmosfäär.

  • /

Ants Laikmaa

Capri maastik

1910

pastell/paber

31.5 x 47 cm

Ants Laikmaa saadeti 1907. aastal oma poliitilise tegevuse tõttu kodumaalt välja ning kui ta esmalt peatus Soomes ja Peterburis, siis 1909. aastal reisis ta Lääne-Euroopasse, jõudes 1910. aastal Itaaliasse Rooma. Arvatavasti pani kunstnikku just sellist valikut langetama Itaalia-ihalus ja renessansihuvi. 1910. aastal siirdus ta Capri saarele, kuhu oli plaaninud jääda paariks päevaks, kuid kuhu jäi terveks aastaks.

Capril valmisid umbes sadakond tööd, mis on veerand Laikmaa teadaolevast loomingust. Mitmed varased teosed olid hävinud tulekahjus ning suure osa Caprilt valminutest müüs ta juba välismaal. Mitmed leiavad, et tegemist on Laikmaa tipp-perioodiga.

Esmakordselt Caprile saabununa kirjutas Laikmaa peagi sõbrale: "Meeldiv paik, kallid inimesed, odav ja ilus ja rahulik elu. Maalimotivisi palju." Ta satub vaimustusse saare võimsast loodusest ja eksootilisest ilust. “Jah, Capri, see kunstnikkudesaar, ta on kõik mu ilusad ettekujutused kõrgelt üle trumbanud!“ kirjutab ta. "Ega loodust ju kuskil ilust tühjaks saa imeda, ta avab ikka uued salved, sügavused ja saladused, mida kauem sa ta juures viibid ja vaatad, ta sisse tungid."

  • /

Ants Laikmaa

Vaade Caprilt

1911-1912

pastell/paber

48.2 x 61.1 cm

Ants Laikmaa saadeti 1907. aastal oma poliitilise tegevuse tõttu kodumaalt välja ning kui ta esmalt peatus Soomes ja Peterburis, siis 1909. aastal reisis ta Lääne-Euroopasse, jõudes 1910. aastal Itaaliasse Rooma. Arvatavasti pani kunstnikku just sellist valikut langetama Itaalia-ihalus ja renessansihuvi. 1910. aastal siirdus ta Capri saarele, kuhu oli plaaninud jääda paariks päevaks, kuid kuhu jäi terveks aastaks.

Capril valmisid umbes sadakond tööd, mis on veerand Laikmaa teadaolevast loomingust. Mitmed varased teosed olid hävinud tulekahjus ning suure osa Caprilt valminutest müüs ta juba välismaal. Mitmed leiavad, et tegemist on Laikmaa tipp-perioodiga.

Esmakordselt Caprile saabununa kirjutas Laikmaa peagi sõbrale: "Meeldiv paik, kallid inimesed, odav ja ilus ja rahulik elu. Maalimotivisi palju." Ta satub vaimustusse saare võimsast loodusest ja eksootilisest ilust. “Jah, Capri, see kunstnikkudesaar, ta on kõik mu ilusad ettekujutused kõrgelt üle trumbanud!“ kirjutab ta. "Ega loodust ju kuskil ilust tühjaks saa imeda, ta avab ikka uued salved, sügavused ja saladused, mida kauem sa ta juures viibid ja vaatad, ta sisse tungid."

Antud teos kujutab veepinnast kõrguvat Bagni di Tiberio kaljumassiivi, mille efektset käsitlust selgitab hästi ka Laikmaa kirjeldus: “Paradiis! Alati selge sinine taevas, ümber saart vesi, mille sarnast ma enne pole näinud: tumedam ja selle juures selgem azuursinine, mille sisse end hiigla kaljud peegeldavad”. Kaljudega näibki Laikmaal olevat mingi eriline suhe, sest Capris viibimise algul on ta kirjutanud: “Soomes oli mul mitu “minu kaljut” – siin veel ei ühtegi “oma”.“ Võimalik, et selleks „oma kaljuks“ saigi keiser Tiberiuse hauaga kalju.

  • /

Ants Laikmaa

Berliin

1913

pastell/paber

19.0 x 29.0 cm

 

Kui Ants Laikmaa oma pikkadelt pagulasaastatelt lõpuks Eestisse naases, oli tema viimane pikem peatuspaik Berliin. Siin kohtas ta ka Nikolai Triiki, kes maalis Laikmaast tuntud portree. Berliinis viibis Laikmaa teadaolevalt esmakordselt ning nii proovis ta linnas ringi kõndides jäädvustada kiiresti pastelltehnikas ka muljeid linnast. Käesolev hoone on Berliini Toomkirik, mis oli toona Berliini arhitektuuri üks uusimaid pärle (valminud 1905). Hoone oli nii suur, et seda peeti luterlaste vastuseks Püha Peetruse basiilikale Vatikanis. Laikmaa ei ole jäänud ainult hoonet imetlema, vaid on selle sulandanud linnamiljöösse: kiriku kõrval on näha pargipuid, selle ees aga jalutavaid inimesi.

  • /

Ants Laikmaa

Selma

1922

pastell/paber

82.0 x 55.5 cm

Ants Laikmaa viibis 1907-1913 välismaal erinevates riikides (Soome, Venemaa, Itaalia, Saksamaa). 1920ndate alguseks oli ta elanud juba mitu aastat Eestis Tallinnas, kus tegutses peamiselt oma ateljeekooli õppejõuna ning aktiivse kunstielu organisaatorina, lisaks esines Laikmaa rahvuslike üleskutsetega sageli ajakirjanduses. Samuti jätkas ta aktiivselt loomist (aastatest 1919-1921 on teada üle 50 töö) ning vahel harva esines ka näitustel. Vaike Tiigi sõnul kestis Laikmaa loomingu kõrgperiood 1920ndate aastate keskpaigani, kuigi siin-seal leidis Laikmaa juba ka mõistmatust noorema põlvkonna poolt. Ta jätkas rahvusliku kunsti propageerimist, kuid see teema ei huvitanud enam uusi tulijaid.

Loominguliselt püsis Laikmaa siiski kõrgel tasemel ning jätkas oma meelistehnikas pastellis töötamist. Teada on mitmed portreed, mitmed neist kultuuritegelastest tehtud. "Selma" jätkab rahvariietes neidude kujutamistraditsiooni, mis oli alguse saanud juba sajandi alguses. Selles oli nii rahvusliku meelsuse väljendust kui ka dekoratiivset huvi maaliliste probleemide vastu. Selma on portreel riietatud Laikmaa kodukandi Vigala rahvarõivastesse, mistõttu võib oletada kunstniku ja portreteeritava isiklikku tutvust.

  • /

Ants Laikmaa

Friedrich Reinhold Kreutzwaldi portree (ka Kaugel näen kodu kasvamas)

1924

pastell/paber

76.5 x 60.0 cm

Teosel on kujutatud kirjanik Friedrich Reinhold Kreutzwaldi, kes oli Eesti eepose "Kalevipoeg" kokkupanija ning aktiivne rahvusliku ärkamisliikumise tegelane. Töö "Kaugelt näen kodu kasvamas" esialgse variandi lõi Laikmaa 1903. aastal Friedrich Reinhold Kreutzwaldi 100. sünniaastapäeva tähistamiseks. Ometi kasvas portree tähendus kaugemale lihtsast portreest ning selle avalikust demonstreerimisest kujunes rahvuslike meeleolude manifestatsioon. Laikmaa on meenutanud: „1903 pühitsesime siin ja üle maa Kreutzwaldi – lauluisa – 100. aasta sünnipäeva. Sel puhul maalisin ma Kreutzwaldist pildi, kus ta seisab silma helkides vastu tõusvat koitu, nagu uut hommikut, uut ärksust ja elu ja usku Eestile oodates."

Tõelise rahvaliku populaarsuse sai maal tänu Laikmaa poolt 1907. aastal Saksamaal valmistatud värvilisele postkaardile, mis olevat levinud sadadesse kodudesse. Aastate jooksul maalis Laikmaa juurde ka koopiaid ning kinkis neid eesti seltsidele ja asutustele.

Samas on töö ideoloogiline laetus ka veidi problemaatiline, kuivõrd Kreutzwald ei olnud kindlasti väga lootusrikas eestluse säilimise osas. On kirjutatud, et Kreutzwald oli küllaltki skeptiline rahvuskaaslaste vaimse arengu ja etnilise eripära säilimise suhtes.

  • /

Ants Laikmaa

Autoportree

1925

pastell/papp

35.5 x 54.0 cm

Ants Laikmaa on ilmselt üks enim autoportreesid loonud kunstnikke Eesti kunstiajaloos. Ta portreteeris end sageli, eelistades pea alati mitte eriti dramaatilisi olukordi. Laikmaa minakujutised on seetõttu en face, suunatud otse vaataja poole, ilme rahulik ning veidi mõtlik. Käesolev maal on loodud 1925. aastal, mil kunstnik oli 59-aastane. Kunstnik on end siin kujutanud jõulise ning elutahtelisena. Võimalik, et see oli reaktsioon 1920ndate kunstikriitikale, mis oli hakanud Laikmaa loomingut pidama juba minevikku kuuluvaks. Laikmaa näitab siin pildil ennast aga avalikkusele töötahtelise ja tugevana.

  • /

Ants Laikmaa

Taebla maastik

1936

pastell/paber

37.0 x 50.5 cm

1915. aastal õnnestus Laikmaal sõbra toel osta Taeblas Tammiku talu pool krunti. Juba siis püstitas ta ajutise peavarju, kuid 1920ndate algul algas pikk, kulukas ja pidevalt katkenud projekteerimisprotsess. 1932. aasta kevadel lõpetas ta ateljeekooli tegevuse, likvideeris elamise Tallinnas ja siirdus päriselt Taeblasse.

Laikmaa plaanid Taeblaga olid suured, ta soovis ehitada sinna Eesti rahvuslikust taluarhitektuurist mõjutatud hoone, kuid nägi ette ka ruumi teiste kunstnike suvekodudele jms-le. Muu hulgas hakkas Laikmaa tegelema ka võsastunud karjamaa ümberkujundamisega pargiks, lastes seda harvendada ja istutades juurde uusi puid, teiste seas ka noori kuuski (näha ka käesoleval tööl), kuid kohalikud olid need jõulupuudeks maha raiunud. "Kui teenija ümberkaudu taludesse toidukraami ostmise ettekäändel luurele saadeti, leiti mõni puuke küll üles, aga ega keegi neid enam uuesti kasvama saanud panna," kirjutab Nirk.

1936. aasta varakevadel – ajal, mil ilmselt valminud käesolev töö – liikusid edasi tööd tema maja kallal ning töömehed asusid ateljeeosa püstitama. Ometi kummitasid Laikmaad edasi rahamured. Ilmselt on ka käesolev töö üks neist, mille Laikmaa realiseeris selleks, et leida mingeidki vahendeid oma võlgade likvideerimiseks.