See on Olev Subbi eelviimane maal ning ehk on siin aimata nii vabanemist kui ka igatsemist. Taas lõikuvad maalipinnale kaugustesse juhtivad perspektiivid ja sinav meri, rääkimata kodustest kaskedest ‒ need on mälukillud Subbi 80 aasta tagusest lapsepõlvest. Ent hoolimata distantsi suurenemisest ei ole Subbi muutunud kurvaks ega isegi melanhoolseks, vaid avab ruumi, toob sisse valguse ja õhu. See pole Subbi hüvastijätt maailmaga, vaid pigem uute horisontide taha vaatamine või nende poole osutamine.