Konrad Mägi kohta veidi harjumatul vertikaalses mõõtkavas maalil on Mägi senisest enam pööranud tähelepanu ka linnale, täpsemalt küll mõnele tema sümbolehitisele. Ometi on kirikud ka siin teosel kokkuvõttes tagaplaanil, kuna hoopis enam on Mägi pööranud tähelepanu gondlitele. Samas ei ole küsimus ilmselt konkreetsetes motiivides, vaid just nimelt teatud suunas − see on maal vertikaalsusest. Näeme, kuidas kõrgustesse pürgivad mitte ainult kirikutornid ja nende abitornid, vaid ka purjeka mast, omapärasel moel isegi gondlite ninad, nende vahel seisev väike majakas ja äärmiselt mõistatusliku elemendina ka foonile joonistatud must rist. See rist on lisatud juba maalimise ajal, kuna tema peale on sattunud ka mõned fooni maalimisel kasutatud sinised toonid. Ometi on see rist kõike muud kui realistlik, jättes mulje kunstnikupoolsest selgitamatust impulsist: oli see konradmägilik viide müstikale, või on see maal maalitud Veneetsias tehtud visandite järgi hiljem Tartus ning kiiresti halveneva tervisega Mägi nägi selles surma sümboolikat? Või on must rist samuti üks viis, kuidas lisada maalile vertikaalsust, kuna küsimus ei ole ju vaid teatud geomeetrilises mõõtkavas, vaid vertikaalsus tähistas Mägi jaoks religioossust, millegi kõrgema (ja parema) poole pürgimist. Nii on ka see maal esmapilgul justkui vaid linnavaade, kuid kõrgustesse pürgivate vertikaalsete objektide mets annab maalile hoopis tõsisema ja isegi pühalikuma varjundi.