Veneetsia

Veneetsiasse jõudis Mägi 1922. aasta juunis ning jäi sinna augustini. On säilinud umbes kümmekond Veneetsia motiividega maali. Sage on ühe põhimotiivi varieerimine teistes töödes: mitmel maalil korduvad motiivid, mis on ka „Veneetsias“: gondlid, tagaplaanil linna tornid ja majad, esiplaanil sinetav meri.

Veneetsias hakkas Mägi esimest ja viimast korda programmiliselt maalima linna. Tema varasematest retkedest Peterburi, Oslosse, Pariisi, Kopenhaagenisse, Brüsselisse, aga ka Roomasse ei tea me sedavõrd palju linnavaateid, kuigi ka Roomas tegi ta mõned metafüüsilise alatooniga maalid. Isegi Tartust, kus Mägi elas aastakümneid, ei ole ta teadaolevalt teinud ühtegi maali. Siiski võib öelda, et ka Veneetsia puhul keskendus tema tähelepanu sageli millelegi muule kui urbanistlikule keskkonnale. Näeme ka siin maalil, kuidas linn on taandatud kaugeks silmapiiril hõljuvaks ribaks, kuna fookus on taeval ning merel − pidevalt muutumises olevatel dünaamilistel keskkondadel. Paremal ning vasakul servas raamivad vaadet purjekad, mis kopeerivad vanemas maalikunstis sageli kasutatud nn kulisside motiivi, kus vaade maastikule avaneb läbi esiplaanil olevate vaadet raamivate puude. Mägi on maalinud hoogsalt ning laiema pintsliga kui varem, tema tõmbeid on ühe maali kohta vähem kui varem, kuid samamoodi on need sageli suunaga, mis lisavad maalile teatavat pühadust või vertikaalsust − märgakem kasvõi kirikutornide juurest taeva poole kihutavaid pintslilööke, mis jätavad mulje, nagu paiskuks kirikutest erilist energiat. Endiselt on Mägi jaoks olulisel kohal ka peegeldused, nii on ta veepinnale visandanud kiirelt nii kirikutorni kui valgete purjede peegelpildid. Need lisavad maalile ühtviisi nii salapära kui ka ruumilisust. Eraldi torkab silma aga Mägi otsus kasutada lisaks domineerivale sinisele ka punaseid toone, mis korduvad nii purjede ülemises servas kui ka majade seintel, lisades midagi olulist nii maalide emotsionaalsele kui ka metafüüsilisele mõõtmele.