Vaikelu viiuli ja lilledega

Raske on leida teist sedavõrd konstrueeritud žanri kui natüürmort. Kui maastikuvaate puhul usaldavad kunstnikud sageli juhust, minnes seda isegi otsima, nautides ootamatut tuule tõusmist või valguse ja värvi kiiret ning kontrollimatut muutumist, siis natüürmortidel seavad nad (tavaliselt) kõik detailideni valmis, konstrueerides täiusliku kompositsiooni. „Vaikelu viiuli ja lilledega“ ei ole mingil juhul sattumuslik kooslus. Viiul oli Adamson-Ericu jaoks märgiline instrument, mida ta kujutas sageli ning mis lisab ainuüksi oma kohaloluga maalile lüürilisust. Selle kõrvale on asetatud klassikaline natüürmordi osaline õitsev lillekimp, irdudes küll natura morta (tlk ’surnud loodus’) algsest tähendusest ja sümboliseerides oma lopsakusega pidurdamatut elujõudu. (Mis, tõsi küll, on määratud peatsele närtsimisele.) Adamson-Ericu peatähelepanu on aga siiski hoopis värvil ning üleminekutel, kuna foon ning esiplaan sulanduvad peaaegu märkamatult kokku, nõnda et on võimatu panna sõrm täpselt peale kohale, kus üleminek toimub. Kontuurid ähmastuvad ning reaalsus taandub, jättes maaliruumi kunstniku isikupärasele maailmanägemise viisile. Hoolimata kogu kompositsiooni sätitusest mõjub kummastavalt, millise jõuga on Adamson-Eric kujutanud lillekimpu, kuivõrd palju tähelepanu on ta pühendanud mitte ainult koloriidile ja erinevatele vorminüanssidele, vaid ka kimbus pulbitsevale energiale − ja kuivõrd tühjaks on ta seevastu jätnud pildi vasaku serva. Need kaks − täiuslik elujõud ja absoluutne tühjus − võimendavad teineteist, õitsemine ja närtsimine liituvad, elu ja surm suudlevad.