Tänav, plangud ja majad

Linnamotiivid ei ole Eesti kunstis haruldased ja kummalisel moel on päris levinud ka säärased katusemaastikud. Ikka ja jälle maalitakse terve 20. sajandi jooksul merena kaugusesse ulatuvaid katusepõlde. Eriti levinud on muidugi vaated Tallinna vanalinna katustele, mille üheks põhjuseks olmelised tingimused: kunstnike ateljeedeks rajatud Tallinna Kunstihoonest avanesid vaated just nimelt vanalinna nn pealiskihile. Tõmmet katuste järele on raske selgitada tähenduslike põhjustega, katused on pigem tähendustest vabad ja puhtad, kuna katused ei ole reeglina mõeldud vaatamiseks. Linnamotiivid keskenduvadki majadele ja miljöödele, arhitektuurile ja hoonetele, atmosfäärile ja meeleolule, ent katused seda kõike ei paku. Katus on nii-öelda mittepaik: tühi ja tähendusteta koht, millel on olemas ainult funktsioon − katta maja.

Võib-olla ongi just see mõjunud kunstnike jaoks aga inspireerivana, sest kui sinu ees on teatud visuaalsed rütmid või struktuurid, mis ei ole koormatud kõikvõimalike tähendustega ja poeetiliste kõrvalliinidega, siis võib kunstniku jaoks avaneda mingisugune korrapära, mille kujutamise kaudu on võimalik lähemale saada ka jahedale matemaatilisele tõele. Herbert Lukk on küll siingi tähelepanu pööranud ennekõike värvidele, kuid nende range korrastatus ja siiludeks jaotatud rütmid jätavad mulje, et autor ei ole püüelnud vaatajaga flirtimise poole. Tema sooviks ei ole manipuleerida vaataja tunnetega, vaid pigem väljendada maailma sisemisi struktuure, tajutavaid kordusi ja üleminekuid, geomeetriliste maastike kaudu muuta see kõik nähtavaks. Seeläbi läheneb maal korraga abstraktsionismile ja kubismile, olles üpris lähedal sellele, et kujutada mitte midagi. Ainsad selgelt äratuntavad motiivid on korstnad ja väike ärklikorruse aken, kõik ülejäänu on matemaatika.