Talvine agul

Agulivaated moodustavad Eesti kunstiajaloos eraldi peatüki, kuna eriti 1930. aastatel väljendati antud žanri kaudu ka sotsiaalseid seisukohavõtte ning kriitikat. Samas ei ole Eesti kunst kunagi olnud eriti sotsiaalne ning ka agulivaadetes annab tooni romantiseerimine ja püüded tabada eriomast aguliatmosfääri. Nii ka Andrei Jegorovi puhul, kes sageli keskendus talvemotiividele.

Maali „Talvine agul“ peategelaseks on valgus. Majade seinad on omalaadseks ekraaniks, millele laskuvad loojuva − või tõusva − päikese kiired, värvides tumepruunikad fassaadilauad oranžikaks. Säärane päikesevalguse kujutamine mitte otse, vaid jättes päikese lõuendi serva varju ning näidates tema kohalolu läbi refleksi või peegelduse on võlunud teisigi maalikunstnikke, kuna annab võimaluse segada omavahel realistlikku ja unenäolist värvikäsitlust. Ühelt poolt näeme maju nende tavalises vaikelus, kuid päikese langemine lisab neile ootamatult sära, helke, kuma. Päikesevalguse toomine agulistseeni võib sisaldada ka teatud sotsiaalseid tähendusi, kõneledes võrdlemisi vaeses keskkonnas lootusest ja paremast tulevikust. Meisterliku lumemaalijana on Jegorov ka siin kujutanud lund, olles eriliselt hoolikas varjude ning varjundite edasiandmisel. Kolmanda elemendina tõuseb esile raagus puu (vrdl seda Peet Areni talvemaastikuga), mille poole juhatatakse vaataja pilk piki koridori, mille äärteks on ühelt poolt plank ning teiselt poolt majad. Dramaatiliselt kõrguv raagus puu pingestab kompositsiooni ning loob tühja taeva taustale midagi keeruka ornamendi taolist, mistõttu pole ka imestada, miks kunstnik on sedavõrd hoolikalt välja maalinud mitte ainult puu üldise vormi, vaid ka väiksemad oksad ning oksakesed.