Näib, et teie veebilehitseja on aegunud. Palun kasutage kaasaegset veebilehitsejat.
Esmajoones professionaalne sõdur olnud Herbert Lukk maalis oma elus vähe, pühendades suure osa oma ajast teenimisele erinevates armeedes ning langedes noorelt Vabadussõjas. Käesolev motiiv on maalitud Lukile väga tüüpiliselt erksate, peaaegu segamata värvidega, ning sel moel, et motiiv on peaaegu äratuntamatu. Kui me vaatame seda maali, vaatame me ennekõike värve, ja mitte niivõrd nende üleminekuid, sulandumisi, kattumisi, vaid puhast värvi kui säärast. Tavaliselt seostatakse sääraseid erksaid sooje toone „optimismi“ ja „elujaatamisega“, värvidele antakse emotsionaalne väärtus, kuigi kunstnikku võib huvitada mitte emotsioon, vaid hoopis pigment ja tema visuaalne mõju. Isegi kunstis ei pea kõik seostuma alati tunnetega.
Teiselt poolt kummastab motiiv. Võimalik, et kunstnik on maalinud sügispuhkusel olles mõnda kodust vaadet. Sellisel juhul on see nostalgiline katse haarata stabiilse, kindla järele, ning konstrueerida või taaskinnitada seeläbi endale oma identiteet. Sõdur maalimas kodu kannab endas tervet rida ihasid, sest kujutatakse midagi, mis ei ole kättesaadav (sõdur ei saa elada kodus) ja mis samas ilmselt ei rahuldaks, kui kunagi kättesaadavaks osutub (sõduripsühholoogias tuntud igatsus adrenaliini järele). Inimtühi vaade koduõuele on seetõttu vastuoluliste tunnete ja igatsuste lahinguväli: ühelt poolt peab autor seda kahtlemata ilusaks, ta poetiseerib motiivi, kallab üle erksate värvidega, teiselt poolt osutub motiiv aga tühjaksjooksnuks − kunstnikku suudab tõeliselt vaimustada ainult värv, mitte koduõue tühjus.
Muide, kui vaadata teose dateeringut ning pealkirja − 1918. aasta sügis −, siis võib see olla üks Herbert Luki viimaseid teoseid, kuna veel samal aastal siirdub ta Vabadussõtta ning langeb 1919. aasta alguses Narva lähedal.