Saaremaa motiiv

Konrad Mägi Saaremaa-periood on hästi teada ja tuntud. Saaremaale mineku ajaks oli kunstnik 35-aastane, saarel viibis ta kaks suve ning lõi kokku rohkem kui paarikümnest maalist koosneva seeria. Kunstnik oli selleks ajaks läbi teinud hulgaliselt reise ning elanud aastaid välismaal (Venemaa, Soome, Ahvenamaa, Norra, Prantsusmaa), mistõttu on Saaremaa puhul ilmselt tegu ühega esimestest Mägi Eestimaa-kujutistest.

Kunstnik oli välismaal viibides pidevalt maadelnud kehvade majanduslike tingimustega, samuti muutus tema tervis järjest põduramaks: tal oli reuma. Selle ravimiseks mudaravilas saabus ta nii 1913. kui ka 1914. aasta suvel Saaremaale. Püsivamaks peatuskohaks kujunes Kihelkonna, mille lähedal on ilmselt maalitud ka käesolevad tööd.

Mägi uurijad leiavad, et Saaremaal viibimine ning saare looduse maalimine tegi kunstniku õnnelikuks ja rõõmsaks ning see peegeldub ka tema toonases maaliloomingus, mis oli õhu- ja värviküllane. Tema nn Saaremaa perioodi loetakse silmatorkavaks teetähiseks Eesti maalikunstis, kuna ta oli uurijate sõnul esimene kunstnik, kes XX sajandi moodsa kunsti vahenditega söandas läheneda Eesti suhteliselt hallile ja tagasihoidlikule loodusele. „Niisuguste silmadega pole veel keegi meie maastikku näinud,“ kirjutas 1916. aastal ühe näituse puhul, kus – kui uskuda maali taga olevaid märkmeid – oli suure tõenäosusega väljas ka käesolev maal, Hanno Kompus. „Romantikuks võiks teda nimetada, kes maastikus näeb mingisugust salapärast elu“.

„Saaremaa motiiv“ koosneb huvitaval moel kahest väljast. Alumine väli on täienisti abstraktne, kus vaid mõned üksikud viited juhivad meie mõtted oletuseni, et kujutatud on taimi. Värvide mitmekesisus, perspektiivide vahetamine, vormide üldistatus viitavad kõik sellele, et Mägi ammutas loodusest impulsi, kuid ei seadnud endale kordagi eesmärgiks vahendada meile loodust tema detailirikkuses. Küll aga võib väita, et Mägi tahtis edasi anda looduse sisemist jõudu, seda, mida tema tajus looduse olemusena. „Loodus on ainult takistuseks,“ olevat ta kunagi öelnud, ning seda lauset võib tõlgendada mitmeti, kuid antud maal pakub ühe võimaliku interpretatsioonimudeli. Pärast esimese impulsi saamist võib loodus tõesti muutuda takistuseks, kui saadud emotsionaalset šokki proovida pidevalt ankurdada selle külge, mida silm haarab. Šokk on liialt kõikehõlmav, abstraktne ning üldistav, et oleks võimalik talle pidevalt leida vasteid pärismaailmast, seetõttu peabki kunstnik päris kiiresti eemalduma sellest, mida ta näeb, sest vastasel korral võib loodus tõesti osutuda takistuseks.

Maali ülemine väli on seevastu rahulik ja idülliline realistlik vaade talumaastikule. Põllusiilud, majake ning puud on kummalises vastuolus mitte ainult kujutamislaadis − allosa abstraktsusele vastandumas ülaosa realistlikkus −, vaid ka emotsionaalselt, tasakaalustades maali alumise välja pöörasust.