Punane diivan

Käesolev maal on huvitav vinjett 1970ndatest. Kõrvutades tolle perioodi hiiglaslikke Olev Subbi maale käesolevaga, on üpris selge, et siin väikeses formaadis mängis Subbi võluvalt läbi teatud detailid. Etüüdilikus võtmes on ta lähenenud motiivile vabalt ja kergelt, ta ei ole raamistanud end kompositsioonilise tihedusega, vaid peamiselt katsetanud pintslikirja õhulisust. Pildi südames asuv südamelähedane vanamoodne diivan on selle maali ainus sündmus, seda nii jutustuse tasandil kui ka koloriiti vaadates – diivani punane moodustab silmatorkava kontrapunkti kogu teosele. Mõistatusliku, isegi veidi sürrealistliku alatooniga maal on haruldane võimalus näha Olev Subbi loomingu hiilgeaegu läbi antud väikese katsetuse loodud lukuaugu: kunstniku vabadus on nagu ikka kavandites ning etüüdides reeglina suurem kui lõpetatud teostes ja seetõttu aimame siit Subbi päris esimesi ning veel liigselt kultiveerimata impulsse. Ent Subbi poleks Subbi, kui ta isegi väikese detaili maalimisel ei püüdleks lõpetatuse ja viimistletuse poole.