Näib, et teie veebilehitseja on aegunud. Palun kasutage kaasaegset veebilehitsejat.
Aastatel 1920–1922 Burman vastavalt oma raviarsti märkustele peaaegu ei töötanudki. Alles seejärel olevat temas tärganud loomisrõõm, mis peegeldus ka värvide kirkamaks muutumises. Samas tulevad nüüd hoopis enam esile ka nukrusmeeleolud, motiividena hakkab Burman eelistama sügis- ja talvemotiive, taevakujutused muutuvad aga pilvisemaks, esmakordselt hakkab ta kasutama ka musta värvi.
1928. aasta on Paul Burmani loomingus aga elavnemine. Ühtäkki dateerib ta oma töid, mida Burman üldjuhul ei teinud, ning maalib taas päris palju. Värvid muutuvad taas heledamaks, motiivid lihtsamaks.
On oletatud, et Paul Burman ei mõistnud täielikult oma ravilviibimise üksikasju ning seetõttu on tema haiglas valminud tööd sageli ka mahedates toonides. Haigla ümber oli looduslik park ning sellele järgnesid juba viljapõllud ning heinamaad, kaugemal mets, mida ja kus Burman sageli maalis ning mida kujutab ilmselt ka „Pilvine päev“. „Burman läks kodunt välja, maalimiskast ja vineerid või papid kaasas, ning leidnud sobiva istumispaiga kas kivil või kännul, hakkas tööle“, kirjutab Burmani loomingut uurinud kunstiteadlane Aino Kartna. Burman töötas väga kiiresti ja intensiivselt ning ateljees ta reeglina oma töid ei lõpetanud. On näiteks meenutatud, et Burmanil piisas veerand tunnist kuni tunnist, et maal valmis saada.