Pariis

1929. aastal siirdus Süvalo Pariisi. Ta jõudis linna veebruaris-märtsis ning väljendab oma esimestes kirjades vaimustust (mh soovitab kaaluda kahe kunstikooli vajalikkust Eestis, kuna niikuinii olevat parim ikkagi Pariisis õppimine). Süvalo külastab ka Louvre’i, vaimustub Leonardo da Vinci „Mona Lisast“, samuti imetleb ta Pariisi terviklikku arhitektuurilist üldilmet. Pariisis olles töötab ta L’Academie de la Grande Chaumiere’is, esinedes ka kolme oma tööga ühel näitusel. Pariisis valminud töödega seostatakse tavaliselt Süvalo teatud rahunemist ning käekirja kindlamaks ja stabiilsemaks muutumist, kuid samas muutus ka koloriit senisest tunduvalt tumedamaks. Pariisis ei viibinud ta väga kaua, kuni 1930. aastani.

Pariisis oli Süvalo ka võrdlemisi viljakas, valmisid mitmed tööd. Käesolev töö on veidi väiksem variant tööst „Seine’i kallas“ (1930), erinedes sellest vaid väikeste detailide võrra. Ka mitme teise Süvalo töö puhul on teada detailideni kordavaid variante.

Tumedas koloriidis on raske näha emotsionaalset vaimustumist metropolist, pigem on Süvalo siin katsetanud vormide rütmistamisega − majad ning sillad stiliseeritakse geomeetrilisteks vormideks, näeme kuupe, kaari ja ristkülikuid − ning võimalustega töötada napi koloriidiga. Kogu maal on üle kallatud rõske halliga, millesse sulanduvad ka sügisesed puud. Säärasele foonile asetatakse aga kontrastina värvilaikudest koosnev laevuke, mille korstnast tõusev vonklev suitsusammas on riimis pildi vasakus servas nähtava suitsujoaga. Sarnaselt paljudele teistelegi Eesti kunstnikele ei näe Süvalo suurlinna kujutades inimesi ega modernsust, Pariis asetub tema silme ette romantilise ajatu paigana, kus oluline on ennekõike unenäoline atmosfäär.