Juba pealkiri annab meile kätte maali lugemisvõtme: see on nostalgiline osundus möödanikule. Kaetud laud ja varasematelt maalidelt tuttavad toolid viitavad mälukildudele, kuid taldrikute tühjus ja see, et keegi laua taga ei istu, rõhutavad kõige möödumist ja seda, kuidas mälestused suudavad taaselustada üht-teist, kuid need ei asenda minevikku. Mälestuslikkust rõhutab ka maali sügavusse suunduv perspektiiv − meie pilk uitab kaugele. Subbi naaseb selle maali pinnal realistlike motiivikillukeste juurde, me tunneme ära laua ja toolid ning veel mitmeid nüansse, kuid neile liituvad sedavõrd subbilikud abstraktsed värvipinnad, mis samas on suunatud siin assotsiatsioonide tekkimisele. On see kollane hoopis viljapõllud? See roheline − niidud? See sinine − järv?