Natüürmort

Lepo Mikko 1940ndate aastate looming on suhteliselt väikesearvuline ning seal domineerib väikeformaat ja etüüdivorm. Loominguliselt on samas Mikko 1940ndate esimesel poolel heal ja stabiilsel tasemel (samas kui 1940ndate keskpaigast kuni 1950ndate keskpaigani nähakse Mikko loomingus teatud madalseisu). Hiljem huvitus Mikko enim vormikäsitlustest, kubismi edasiarendustest, nn karmist stiilist, monumentaalsusest ja poolkohustuslikest futuristlikest teemadest (nt kosmosesõit), mistõttu on tema 1940ndatel valminud teosed käsitletavad omaette perioodina.

1939. aastal oli ta näinud Tallinna Kunstihoones prantsuse kunsti näitust (Albert Marquet, Georges Braque, Juan Gris, Picasso jt), mis mõjutas tugevalt tema järgnevate aastate loomingut. Ta otsis summutatud toone ning rangete jaotuste asemel mahedamaid (Eha Komissarov). Omaaegsed kriitikud toovad esile Mikko värvimaitse rafineeritust, tagasihoidlikkust ja soliidsust, samuti kompositsioonilist tugevust.

Ennekõike on 1940ndate esimese poole loomingust arvustajatele silma torganud mitmed Tartu vaated, kuid omaette koht on ka natüürmortidel ja väikesemõõtmelistel maaelu kujutavatel žanripiltidel. Samal perioodil valmivad veel näiteks Natüürmort mandoliiniga (1942), Natüürmort kahvliga (1943), Natüürmort kohvilauaga, Natüürmort valge purgiga (mõlemad 1943) jt.