See on teadaolevalt Konrad Mägi ainuke meremaal. Kuigi merd ning veekogusid maalis Mägi korduvalt ning õigupoolest on isegi veidi keeruline leida tema hilisemas loomingus maastikuvaateid, kus poleks peal kasvõi väikest veesilma, ei olnud need kunagi tema maalide peategelased. Siin teosel on. Kompositsioon on lage ning avatud, seda liigendavad ainult mõned kivid, lainete rütm ning ebamäärase kujuga pilved. Ent siiski on raske lugeda seda tööd kitsalt meremaaliks, kuna kunstnik ei ole proovinud avada merelikkust, vaid on keskendunud värvidele. Ennekõike rohekate, aga ka sinakate ning valgete toonidega maalitud veepind ei ole edasi antud voogavate lainetena, vaid lühikeste pintslitõmmetega, mis ei aima järele reaalsust, vaid loovad uue maalisisese rütmi. Maal ei alga enne maali, vaid algab alles maalis eneses − reeglid, mille Mägi kehtestab, kehtivadki ainult tema teosel ning mitte väljaspool seda. Säärasena läheneb töö modernistlikule kunstiteosele, kuna elementide arv, mis hoiavad maali veel nabanööri pidi reaalsuse küljes kinni, on vähenenud peaaegu miinimumini. Võtkem sellelt maalilt kivid, veelainete vaht ja mõned pilved ning meie ees oleks abstraktne teos värvidest.