Mees ja naine hobusevankri juures

1940ndate aastate alguses hakkasid mitmed Eesti kunstnikud ehitama oma maalidel fantaasiamaailmu. See tähendab, nad proovisid aega seisata ning kujutada oma teostel müütilist ideaalhetke, mil kõik oli ühiskonnas (justkui) harmooniline ning terviklik. See oli reaktsioon riigis toimuvale: kuna oli võimatu kujutada poliitilisi sündmusi (ning ilmselt enamikel puudus selleks ka tahtmine), siis pakuti oma teostel välja utopistlik alternatiiv − moment, mil aeg on igaveseks tardunud ning kunagine nn hea elu jätkub lõputult. Olulisteks märksõnadeks nende utoopiate juures olid kooskõla loodusega ja traditsiooniline eluviis. Ka Lepo Mikko ei ole maalinud NKVD arreteerimisi, vaid kaabuloduga talumeest, kes on rakendanud ette hobuse ja soovib päikesevalgusega ülevalatud maastikus kuhugi midagi vedada. Temaga vestleb naisterahvas, nende vahel ei ole konflikti, poosid on mugavad ja vahetud, võib-olla vahetatakse viimaseid sõnu enne teeleminekut või tuletatakse midagi meelde. Üheski värvivalikus ei peegeldu melanhoolia või hirm: vastupidi, puud on lopsakalt rohelised ning kaugustesse sirutuvad erinevad värvivööndid on igatsuslikult sinised, kuni sulavad silmapiiril kokku helesinise taevalaotusega. Mikko on ära peitnud inimeste näod, talumees on keeranud meile selja ja naise nägu asendavad pruunid pintslitõmbed, ta ei soovi neid maalida, inimeste ilmed ei tundu talle olulised või tahab ta neid mingil põhjusel lihtsalt vältida. Kõik inimeste ümber toimuv on kunstnikule olnud palju huvitavam, olgu selleks abstraktsed värvilaigud naise selja taga või pruuni varieerimine maapinnal. See on 1942. aasta paralleelmaailm, asudes kusagil minevikus, kuid üles maalitud lootusega, et kestab igavesti.