Mannekeen

Käesolev töö kuulub samasse perioodi, mis ka „Sõjapõgenikud“. Teise maailmasõja periood oli Eesti jaoks keeruline: vaheldusid erinevad okupatsioonid, toimus massküüditamine, rääkimata arreteerimistest, tapmistest ja mobiliseerimistest. Eesti kunstis annavad aga sel perioodil tooni pigem argised motiivid ning nende helge kujutamine. See oli üks võimalus keerata selg ühiskonnas toimuvatele õudustele ja pakkuda vaatajatele elamusi, mis oleksid pannud unustama kõik kohutava. Ka „Mannekeen“ ei viita mitte millegagi toona valitsenud ühiskondlikele oludele, vaid toob sisse ajatu ning veidi absurdsegi teema ja rõhutatud tähelepanu pööramise teose esteetilistele, st mittepoliitilistele väärtustele.