1950ndate keskel hakkas Kitse pea 10 aastat kestnud kriisiperiood mööda saama. Okupatsiooni algus kehtestas ranged reeglid ka kunstile ning Kitse kuulus maaliline vabadus kängitseti. Käesolev maal on üks haruldasi näiteid taasleitud rõõmust. Näib, et Kits on lubatud üllatuslikult piiritsooni Saaremaale, mida enne teist maailmasõda olid hakanud maalikunstnikud üha enam avastama. Nii võib motiivi valikus näha ka pallasliku maalitraditsiooni jätku – kuigi nõukogude kord eelistas tööstusmotiive, pöördub Kits hoopis arhailise tuuliku poole. Eriline on ka Kitse värvinauding. Temale iseloomuliku improvisatsioonilisusega liigub tema pintsel üle lõuendi, lisades vahepealsetel aastatel domineerinud tumerohelisele ka uusi ja uusi toone. Hele taevas annab ühelt poolt optimistlikku üldtonaalsust, teiselt poolt aga moodustab fooni, mille taustal mõjub maastiku värvijoobumus veelgi tugevamalt.