Ludvig Oskari hilisperioodi kuuluv maal kujutab Oskari loomingule iseloomulikku kodumaist vaikelu. Arhailised talumajad ning nende ees olev viljapõld, kus on näha põllulillede õisi, naaseb Oskari lapsepõlve 19. sajandi lõpus. Aeg seisab, moderniseerumine ei ole pärale jõudnud, nii loodus ise kui Oskari käsitluslaad rõhutavad harmooniat ja ajatust.
Maalilisest aspektist on näha Oskari viis jaotada maal neljaks tsooniks, kusjuures igal tsoonil on oma pintslikiri ja värvikäsitlus. Esmalt rohuväli, kus erisuunalised pintslilöögid on kujundanud tiheda külmades toonides võrgustiku. Seejärel soojades toonides viljapõld, kus pintslitõmbed on ühtlased ja ühesuunalised. Taamal paistvad talumajad kasutavad vabamat pintslitööd ning nende tumedus loob omakorda tausta viljapõllu kollasusele, aidates sel selgemalt esile tõusta. Taeva kujutamisel on Oskar tõmmanud pintsliga laiu tõmbeid, andes helesinise kasutamisega maaliruumile avarust.