1920ndatel käis Amandus Adamson korduvalt Itaalias, sest olles veendunud, et kodus puuduvad tema detailirikaste skulptuuride valamiseks vajalikud tingimused ja oskused, pidas ta vajalikuks siirduda "põlisele valuritemaale Toscanasse" (Hanno Kompus). Seal kosutas vananev kunstnik ka oma tervist, mis innukast töötamisest (Adamson lõi 1920ndatel palju Vabadussõjale pühendatud monumente üle Eesti) kippus käest minema.
Järjekordne reis viis Adamsoni Itaaliasse 1928. aasta kevadel, kuid seekord oli see veidi teistmoodi. Eestisse naastes tunnistab kunstnik ajakirjanikele:
„Töötamise ajal olin üksvahe tervise poolest päris otsas. Siiski sain töö lõpule viia. Pärast seda kavatsesin puhata, ehk selleks küll vähe võimalust oli. Peatusime kümme päeva jumalikult vaikses nurgakeses Santa Margaritas, siis Nervus, siis üle Genua ja Milano Veneetsiasse tulime.“ Muide, need paigad ei olnud suvalised – neis kandis oli Adamson ka aastakümneid varem reisinud, kusagil siin tutvunud ka oma abikaasaga ning Carraras näinud oma tütre sündi. Just nende kümne päeva jooksul 1928. aasta kevadel Adamson ka maalis, tegi eskiisi või vähemalt ammutas muljed ka „Maastik sillaga“ jaoks.