Maastik Elva lähedal

Vastavalt Olev Subbi märkmetele oli „Maastik Elva lähedal“ ilmselt üks esimesi maale, mis liikus pärast valmimist väljapoole Nõukogude Liidu piire, täpsemalt Rootsi, kus see rippus aastakümneid enne Eestisse tagasitoomist. Kui 1970ndate keskpaigas maalis Subbi ridamisi hiigelsuuri maale, siis „Maastik Elva lähedal“ on huvitav erand. Kuigi sugugi mitte miniatuurne, mõjub see teiste selle perioodi maalide kõrval teistsugusena. Motiive on napilt, fookus on selge, inimesi ei ole ning kogu vaade tundub isegi üllatavalt argine võrreldes Subbi toonaste suurejooneliste muinasjutupiltidega, mis olid täidetud lõunamaiste arhitektuurikildude, arhailiste põllutööriistade ning unelevate aktidega. Samuti üllatab maali käsitluslaad, kuna Subbi jätab suure osa maali pinnast näiliselt tühjaks ning avatuks ja keskendub vähestele detailidele, samas kui teised tema selleaegsete teoste maaliruumid on täidetud kümnete pisiasjadega. Üpris haruldasena Subbi toonastele maalidele näeme näiteks ohtralt taevast, kuna reeglina on Subbi maalinud silmapiiri väga kõrgele ning taevas on suletud kitsaks ribaks taamal.

Teiselt poolt teeb Subbi mõned olulised žestid, mis liidavad selle maali orgaaniliselt tema ülejäänud maalikorpusega. Need žestid on peamiselt motiivi tasandil. Esiteks võib teeviita Elva lähedal tõlgendada suunanäitajana sealt mitte kaugel asuva Rannuni, kus Subbi veetis oma lapsepõlvesuved. Nende suvede jälgi maalib ta 1970ndatel ohtralt, kujutades toonaseid atmosfääre ja detaile peaaegu kõigil maalidel. Samuti tuleb tähelepanu juhtida, et ka teeviit ise pärineb toonasest ajastust − sääraseid poste oli teede ääres 1930ndatel, aga mitte enam 1970ndatel. Seetõttu viitab viit nii geograafiliselt kui ka metafoorselt tagasi ajastusse, mille mälujälgi Subbi oma loomingus pidevalt kujutas.