Eesti vanemale maalikoolile oli kuni 1940ndate keskpaigani iseloomulik idülli ja harmoonia otsimine. Adamson-Eric oli küll 1930ndatel mitu korda publikut oma motiividega provotseerinud, kuid suur osa tema loomingust tegeles samuti elus kooskõlade otsimisega. Lilled, laiemalt aga looduse kujutamine oli säärase lähenemise üheks peamiseks meetodiks. Adamson-Eric ei olnud samas erinevalt enamikest Eesti autoritest maal sündinud ja kasvanud ning seetõttu on tema lähenemine ka mõneti distantseeritum. Lilled on tema jaoks pigem ettekääne, kust alustada oma pintslikirja ja värvikäsitluse uuringuid. Samavõrd tugevat tähelepanu kui lillekimbule on ta osutanud ka vaasile ning laudlinale. Lillevaasi kõrval on aimata kunstialbumit. Seegi motiiv oli vanema Eesti maalikunsti jaoks tuttav: kunstnikud jätsid maaliruumi tihti elemente, mis viitasid maalimisele või kunstile laiemalt (kataloogid, pintslid, pildiraamid jne). See oli viis, kuidas rõhutada vaataja jaoks kunsti olulisust.